Ohohoho. Mu viimane sissekanne oli päris ammu. Muutunud on palju, väga palju.
Seiklused muidugi jätkuvad, kuid uues kuues. Ülevaade möödunud aastast oli siis selline:
2014 mai
Kuna viimases sissekandes kirjutasin, et lähen Poolale uut võimalust andma, siis saan nüüd juba öelda, et see tasus end ära. Me mängisime tõelisi turiste, kohtusime tänu couchsurfingule väga erinevate inimestega, kuid õnneks osutusid nad kõik siiski väga positiivseteks (ülihoolitsev ning meile tõelist Varssavi tuuri teinud kohalik noormees; paarike Krakovi äärelinnast, kes alguses väga kahtlased tundusid, kuid kellest vähemalt meespool väga sõbralik oli; pisut vanem Krakovi paarike, kes elasid uuselamus ning kes olid samuti ülihoolitsevad ning kuna me olime esimesed surfajad nende juures, siis olid nad esmamulje pärast väga mures ja see oli kohati väga naljakas) ning saime sealt ka elusalt ja tervelt õigeks ajaks tagasi koju (vaatamata sellele, et tagasitee Dresdenini oli veoautojuhtidest kaassõitjate tõttu üsna ärev),
Mais käis mul ka Helen külas! Okei, tegelikult tuli ta küll Berliini ja me kohtusime seal, kuid siiski. Teda on alati niiii hea näha. Meil on koos alati tore, no matter what. Sel korral siis oli mul väga jube sõit Berliini, sest ma jäin õigest planeeritud rongist maha ja siis üritasin mitme ümberistumisega ikka enam-vähem õigel ajal jõuda, kuid viimane rong, mille ma valisin, osutus teise firma omaks ning ma pidin uuesti täispileti ostma (mis pole just kõige odavam lõbu seal). Seega olin ma kohale jõudes tusane, kuid Heleni nägemine ja muretu olek rahustas mu maha. Siis olin ma haige ja ühe päeva veetsimegi me peamiselt hostelis. Ilmad olid väga muutlikud, kuid peamised kohad ehk parlamendihoone ja loomaaed said meil siiski külastatud, samuti East Side Gallery jne jne. Paar Schnappsu sai ka võetud, kuid ühelegi peole me ei läinudki. Ja sellest polnud ka hullu. Viimasel õhtul mängisime veel mõne hostelikülalisega kaarte ja olime niisama veidrad.
 |
| Heleniga Berliinis |
Mai lõpus tuli kahjuks Hasmikuga hüvasti jätta. See tähendab siis seda, et ta projekt lõppes, samuti ta viisa, ning tal tuli vastu tahtmist asjad pakkida ja tagasi Armeeniasse lennata. Minu jaoks tähendas see ka Nohrasse üksi elama jäämist. Korraldasime Andreiaga ka Hasmikule lahkumispeo, mis toimus Bad Sulzas ja sisaldas ohtralt erinevaid shot-e, mille valmistamist me Poolas õppisime. Hasmiku lahkumispidu oli minu jaoks justkui mingiks murrangupunktiks, sest see pani alguse minu kõige tegusamale ja piduderohkemale ajale Saksamaal. Tõenäoliselt mõistsin ma siis, et nii palju on veel teha-näha ning tahtsin oma Saksamaast viimast võtta. Samal ajal hakkasin rohkem mõtlema ka tagasi Eestisse tulekule ja sellest, mis minust siis edasi saada võiks.
 |
| Hasmiku goodbye-party |
2014 juuni
Juuni oli tõeline suvekuu. Veetsime palju aega Apoldas ja matkates. Käisime ujumas ja päevitamas ning elu oli lill. Ma räägin mitmuses, sest tegime peaaegu kõike kahe-kolmekesi (mina, Andreia, Tobias ja üldjuhul liitusid ka Tobiase sõbrad). Selleks ajaks oligi saksa keel täpselt nii selge, et võisin vabalt ka Tobiase sõpradega suhelda ja selles end kuidagi kindlalt tunda. See lisas elule muidugi vürtsi juurde.
 |
| Viimane õhtusöök seminaris |
Juunis oli meil ka vabatahtlike Mid-Term seminar, mis kestis nädala ja toimus kaugel maakohas. Teel sinna polnud ma nädalaks sellisesse kohta sõitmisest just erilises vaimustuses, sest kuidagi polnud tahtmist ja tuju taaskord uute inimestega kohtuda ning jälle lõputuid grupitöid teha. Mida lähemale me erinevate transpordivahenditega jõudma hakkasime, seda rohkem maale me jõudsime. Sõitsime esialgu õigest peatusest mööda, õues ladistas paduvihma ning esimene inimene, kellelt mingi bussijuht midagi küsima tuli, saatis ta minema. Hiljem selgus muidugi, et see oli seminarikorraldajate poolt meile vastu saadetud buss, mille me siis ära saatsime. Juhei. Tegemist oli täieliku ökokülaga. Õnneks kujunes sellest siiski äärmiselt positiivne seminarikogemus, sest see oli täis erinevaid aktiivseid tegevusi. Meie kasutuses olid logud vanaaegsed rattad, millega saime mingi teise küla baari sõita (nii 1-2 tundi sõitu külavaheteedel). Baar oli ametlikult avatud vaid kord nädalas, mil siis kõikide ümberkaudsete külade rahvas kokku tuli ning seal oli tõesti meeletult palju rahvast koos. Meie õnneks (vähemalt nii me arvasime), oli seal kuulutus, et ka järgmisel päeval toimub seal punkkontsert. Otsustasime koos ka sinna minna, kuid minemise hetkel oli minejaid reaalselt 3 (mina, Andreia ja hollandlane Gerben), sest teised olid selleks õhtuks "liiga väsinud". No mis seal siis ikka, meie tahtsime seigelda. Gerben kirjutas käele külad, millest me mõõduma peame, et me ikka õige koha ja ka tagasitee leiaks. Teel sinna oli juba naljakas, sest mingil hetkel kuulsime mingit vilinat, kuid ei teinud sellest eriti välja. Kui olime rohkem kui pool teed läbinud, siis selgus muidugi, et tegemist oli Gerbeni rattakummiga ning me polnud ühtegi pumpa kaasa võtnud. Õnneks oli kohaliku baari töötajal pump ning kumm sai siiski täis pumbatud. Erinevalt eelmisest päevast olime me sel korral ainsad baari külastajad ning see tekitas pisut kõhedust. Istusime ja ootasime siis. Tuli välja, et kontsert toimub mingis kuurilaadses kohas ning suundusime siis sinna. Ootasime koos bändiga, et rahvast juurde tuleks ja tegime niisama nalja. Kontsert oli päris kohutav ning seetõttu üsna koomiline, sama koomiline oli ka publik. Tabasime imehästi ära ühe inimese veel, kes sinna massi hästi ei sulandunud ning hiljem selguski, et tegemist oli ühe vabatahtliku töötajaga kuskilt Inglismaalt. Kõige meeldejäävam oli muidugi meie tagasitee, sest siis oli kottpime ning meil tekkis suurepärane idee teha üks öine ujumine. Pärast ujumist olid aga külade nimed Gerbeni käelt kadunud ning nii me ekslesime ja ekslesime ikka päris pikalt erinevatel teedel edasi-tagasi kuni LÕPUKS seminarikohta jõudsime. Sellest sai nüüd küll üks pikk kirjeldus, aga ma soovin, et see mul ka hiljem meeles oleks. Seminari juurde kuulus veel naerujooga ja kanuumatk ning jalamassaaži õpituba ja ka kardetud grupitööd, kuid õnneks olid need üsna pingevabad ning meil oli palju vaba aega muudeks tegevusteks.
 |
| Külabaari hoovis |
 |
| Punk-kontserdi ootuses |
Seminarilt suundusin ma otse Berliini, sest mu ema tuli mulle külla!! Esimesed päevad veetsimegi Berliinis turistidena. Käisime poodides, külastasime vaatamisväärsusi (sh teletorni) ja jalutasime niisama ringi. Berliinist võtsimegi suuna Nohrasse ning ema nägi mu sealset elu. Näitasin emale ka lasteaeda ja muidugimõista külastasime ka Weimarit, sh Buchenwaldi ja Belvedere lossiaeda. Viimaseid kohti tutvustas meile Andreas, kes meid ringi sõidutas. Tema viis meid ka rantšosse cowboy-de võistlust vaatama ning mingile kooridefestivalile, kus ta ise esines. Ühel õhtul kutsus ka lasteaia direktor meid hobuste koplisse grilliõhtule, kus oli veel kohalikke inimesi külas, ning see venis üsna pikale. Käisime emaga ka Erfurdis, kus ma muidu olingi vaid õhtusel ajal ehk pidudel käinud, seega oli päris lahe seal ka päevasel ajal ringi kõndida. Ahjaa, käisime veel ka Jenas, kus mina ja Andreia osalesime heategevuslikul jooksuvõistlusel (ma jooksin seal oma senise rekordi ehk 18,5 km) ning lõpuks osales seal kõndides ka mu ema, sest tal oli shoppamisest juba kõrini saanud. Ja ühel õhtul võtsin ema Weimarisse kaasa ning me läksime Tobiase sõpradega baari jalgpalli vaatama. See oli huvitav, kuid õnneks nii piinlik polnudki kui ma eelnevalt kartsin ning mu ema ei saanud ka just kõige suuremat shokki.
 |
| Ema leidis sõbra :) |
 |
| Ja ma jooksen jooksen veel... |
Pärast ema lahkumist olin nädala sees taaskord üksi, kuid nädalavahetustel Andreia ja Tobi &CO-ga ja nii oligi.
 |
| Vandersellid |
2014 juuli
Oeh, meel läheb härdaks juba juulist kirjutama hakates, sest see oli ühtlasi mu viimane kuu Saksamaal.
Aga midagi ikka toimus ka.
Näiteks käisin ma kõige vanemate lasteaialastega ekskursioonil ja veetsin üldse palju aega õues. Loe: kui Ave hommikul lasteaeda jõudis, siis saadeti ta kohe lõunasöögi ajani lastega õue.
 |
| Lastega ekskursioonil |
Samuti käisin Andreia ja Giusy-ga Bürgeli lasteaias suvepeol. Samal nädalavahetusel toimus Bürgelis ka spordifestival, mille raames me Andreiaga ühel päeval kokku 4 tundi zumbatasime. Ühel õhtul käisime ka kohalikul diskol, kus me olime kahjuks ühed vähestest inimestest, kuid tore oli sellegipoolest.
 |
| 3 vaprat vabatahtlikku |
Üheks juuli märksõnaks oli muidugi ka jalgpall, mida kindlasti vaatama pidi ja kui ikka võitjate poolt olla, siis on see päris äge.
Ühel juuli nädalavahetusel toimus ka minu lahkumispidu. See toimus nädal enne mu päris viimast nädalavahetust, sest see aeg sobis peamistele osalejatele ehk Andreiale ja Tobile paremini. Korraldasin selle Apoldas, sest seal on vabatahtlikele korter noortekeskuse majas, kus nädalavahetusel kedagi teist ei ole ning seal on ka suur aed grilli kasutusvõimaluse ning lõkkeplatsiga. Reede veetsime Andreiaga kahekesi ning Tobias liitus meiega alles päris öösel, mil ta otse töölt tuli. Selleks ajaks olime teda juba liiga kaua oodanud ja omadega liiga läbi. Järgmisel päeval sain ma alles väga hilja jalule ning siis oligi juba aeg suur osturetk ette võtta ning õhtuks ettevalmistusi tegema hakata. Köögis valitses täielik kaos, sest kolm kokka korraga on ikka liig, samuti jõudsid külalised (ehk esialgu Mikko ja Nico) liiga vara. Hiljem tulid ka mõned Tobiase sõbrad, kes palju edasi-tagasi jooksma hakkasid ning ka meie keeleõpetaja Stefan. Mina, Andreia ja mehed. Nagu ikka. See õhtu kahjuks nii hästi ei lõppenud, sest Tobias sattus suurde masendusse ja üritas pisut draamat teha ning kahjuks polnud see esimene kord, kuid sel korral ärritas see mind tõsiselt. Sel korral ma sellega lihtsalt ei tegelenud ning lõbustasin end hoopis Tobiase sõpradega, sest ka Nico, Mikko ja Stefan läksid varem ära. Järgmisel päeval käisime veel koos Freibadis ujumas ja päevitamas, kuid oli juba tunda, et miski on teisiti. Lõpule oli jõudmas me päris viimane ühine nädalavahetus.
 |
| Üks väheseid pilte, mis mu goodbye-partyl tehti (Mikko laulmas ja mängimas: "tuule suund on nord..") |
Sellest nädalavahetusest sai alguse üks suur hüvastijätt. Toimus lõpupidu terve lasteaia ees: kõik lapsed tulid õue ühise pika laua taha lõunat sööma ning lasteaia direktor pidas kõigi ees mulle lahkumiskõne ja andis üle ka kingituse, kõik lapsed laulsid mulle armsa ühislaulu ning paljud neist tõid mulle armsaid isekorjatud lilli. Samal õhtul kohtusin viimast korda Tobiase ja Andreiaga ja sain neiltki lahkumiskingituse. Sel korral oli kõik juba teisiti ning kahjuks ei kohtunid pärast minu lahkumist ka Andreia ja Tobias eriti. Sel päeval aga hakkasin mingit imelikku sügelust tundma ning arvasin alguses, et tegu on sääsehammustustega. Järgmisel päeval läks see aga hullemaks ning oli tunne justkui kogu mu keha hõõguks. Pärast tööd käisin veel Weimaris toidukraami ostmas, sest tahtsin lastele ikka päris viimase päeva puhul ka kooki viia. Reede ehk mu päris viimase lasteaiapäeva hommikuks olid mul aga punased laigud ka näkku tekkinud ning otsaesine üsna paistes, kätest rääkimata. Läksin siiski lasteaeda, kuid ütlesin kohe kasvatajale, et tulin vaid korraks ja lähen hoopis arstile, sest enesetunne läks aina halvemaks. Igaks juhuks ütlesime ka lastele, et nad ei tohi mind kallistada ning jätsingi nendega hüvasti (mõni siiski eiras käsku ning hüppas mulle siiski kaela). Suundusin otse Weimarisse ja õnneks oli ka asendusarstil sel ajal tööaeg. Ta vaatas mu üle ning tundis mulle kaasa, sest ma olin endale PUNETISED külge saanud. Oh seda rõõmu. Ütles, et selle vastu otseselt rohtu ei ole ning et tõenäoliselt läheb mu olukord veel hullemaks. Soovitas 10 päeva kodus olla ja inimestega kontakti vältida. Ütlesin talle siiski, et mul on esmaspäeval tagasilend Eestisse, mida ei anna kuidagi edasi lükata ning ta tundis mulle veel rohkem kaasa. Käisin veel oma sügelevatele kohtadele mingit salvi ostmas ning tuli välja, et ühe lapse ema oli apteeker - tema kallistas mind siiski ja nii ma oma viimaseks nädalavahetuseks koduseinte vahele siirdusingi. Jätsin ära suurele festivalile mineku Tobiasega ning üritasin vähehaaval asju pakkida. Laupäeva hommikul oli mul kõige jubedam olla, sest siis oli mu nägu, eriti üks silm kinni paistetanud ning enesetunne oli väga jube. Välja nägin ma muidugi super. Pidin Andrease appi kutsuma, et ta mu paki postkontorisse viiks ning õnneks tuligi ta appi. Pühapäevaks oli mul tekkinud tõsine mure seoses lennujaama saamisega ning sellega, kas mind üldse lennujaama lubatakse, sest ma nägin ikka päris õudne välja. Õnneks oli esmaspäeval vaid paar näppu paistes ning ka jalanõud mahtusid jalga ja ma olin võimeline isegi oma kohvriga bussile ja sealt edasi rongile saama. Lennujaamas kohtusin veel viimast korda Andreiaga, jätsime veelkord hüvasti, sain oma ülekilode tõttu veel lennujaamas ringi joosta (ehk nende eest kuskil tasumas käia ja uuesti järjekorras seista) ning istusingi lennule...
....mis jättis selja taha kõik eelpool kirjas oleva.
 |
| Botoxhuul Ave |
 |
| Bye bye, Saksamaa |
 |
| Hello, Eesti! |
Lennuk lennutas mu otse Tallinna. Sain oma pagasi ühes tükis tagasi ja olin valmis oma uuele elule vastu astuma, Selle esindajatena ootasid mind lennujaamas Karmo ja Kristina (mu ainus julge sõbranna, kes nakkust saada ei kartnud) ja väga segane tunne, ehk kurb ja rõõmus meel ühe korraga. Kallistasime ning teekond võis jätkuda, ehk Kristina jäi meist Tallinna maha ja meie võtsime suuna Kohtla-Järve poole. Kodu on ikka kodu ja sinna jõudes on tunne nagu vahepeal polekski ära käinud.
Õnneks ei lastud mul pikalt kodus norutada ja haigust põdeda, sest üsna pea tuli Raul rattaga Ida-Virumaad avastama ning tutvustasin talle Valaste juga, Saka randa ja Sinivoore mäge. Järgnevatel päevadel nautisime ka Karmoga Toila rannas suve.
 |
| Kodurand aka Saka rand |
 |
| Suvii |
2014 august
August algas tööintervjuuga Tallinnas, pärast seda kohtusin taas Kristinaga ning veetsin temaga ja tema juures mõnusa õhtu. Tööst siis nii palju, et ma olin juba Saksamaal olles mõned kandideerimised teinud ning nii osutuski mu esimeseks tööintervjuuks töö ühes koolis. Kandideerisin sinna õpilaskodu abikasvatajana, kuid intervjuul tehti mulle hoopis pakkumine ühe esimese klassi õpilase üks-ühele õpetajaks hakata ning mulle anti 3 päeva otsustamaks, kas soovin seda ametit proovida. Tagasi Kohtla-Järvel olles käisin veel ka üksi rattaga rannas ning sõitsin isa, sugulase ja isa sõbraga peaaegu nädalaks Saaremaale. Sõidu alguses teatasin ka kooli, et võtan pakkumise vastu ning tühistasin kõik teised tööintervjuud, kuhu ma kutsutud olin. Ja Saaremaa-puhkus võiski alata. Vanaema oli seal juba kevadest alates olnud ning kuigi meil on seal vana lagunev maja ja üsna räämas hoov, siis on Saaremaal siiski kuidagi mõnus ja hea tunne. Just Saaremaal üldiselt. Ja hea uni. Muidugi olin ma üsna tüdinenud lõputust meestega kalal käimisest (kohtades, kus ujuma minna ei saanud), kuid õnneks viidi mind ka ujumiskohtadesse. Samuti käisin ühel õhtupoolikul onupoja perel külas ning nad viisid mu ka onule külla. Sugulasi on ikka ka tore näha. Tahaks muidugi veel rohkem Saaremaal ringi sõita, aga ehk on need ajad veel ees.
 |
| Saaremaa, meie maa |
Pärast Saaremaad kolisin oma asjadega vähehaaval Tallinna, sain jälle Heleniga kokku (sest ta tuli ka suvisesse Eestisse!!!) ning käisin Heleni ja Kristo pulmas! Pulm oli äärmiselt tore, sest vana hea kamp sai jälle kokku ning kõik peale selle, et ma haige olin, oli mõnus, tore ja ilus. Minu mureks oli ka see, et mind ootas järgmisel õhtul ees osalemine Rakvere ööjooksul. Seetõttu oli mul plaan kaine olla ning vara magama minna, kuid paraku see plaan ei õnnestunud, sest mu head sõbrad hoolitsesid mu pitsi täitmise eest ning mu tantsitamise eest poole ööni. Õnneks suutsin siiski piiri pidada ja läksin vähemalt teistest pisut varem magama (ei tahtnud ju ka väga paljust ilma jääda). Hommikul oli hea olla ja õnneks sain Kristoga üsna vara Tallinna.
Tallinnas magasin paar tunnikest, sõin tablette ning õige pea oligi aeg bussile minna Rakveresse sõita. Seal sain oma stardimaterjalid ja kohtusin Karmoga. Osalesime mõlemad Rakvere ööjooksul. Distantsid olid küll erinevad, kuid see oli mõlemale äge kogemus. Ma küll köhisin ja tatistasin terve jooksu ja pidin viimasel kilomeetril otsi andma hakkama, kuid sellegipoolest oli lahe!
 |
| They got married!!! |
August oli täielik pulmakuu, sest täpselt oma sünnipäeval käisin ka Pauli ja Marina pulmas. See toimus Pirita kloostrivaremetes ja oli väga ilus. Kuna seal osalesime ainult paari panekul ja fotosessioonil ja snäkkide söömisel, siis saime sealt üsna vara tulema ning tulime Kopuga minu juurde Mustamäele. Tegime mõned ettevalmistused, et ka minu sünnipäeva pisut tähistada. Meiega liitusid veel Angeelika, Marilin ja ka mõni külaline, kes tuld toomas käis.
 |
| They got also married!! |
 |
| Ja mina sain ka vanemaks! |
2014 september ja oktoober
Kõik on uus septembrikuus, ehk algas mu uus töö. Läksin siis taaskord esimesse klassi, aga sel korral õpetaja rollis. Esimese kuu jooksul oli küll palju teadmatust ning kui aus olla, siis pole kõik ka praeguseks päris selge, aga ma vähemalt üritan. Ja suur, suuuur töö on tehtud. Küsimusi on muidugi palju: mida õpetada? kuidas õpetada? kuidas end kehtestada? kui palju nõuda? kuidas teistele tõestada, et ta reaalselt midagi oskab? jne jne. Eriti arvestades mu õpilase eripära. Tegemist on siis traumajärgse ajukahjustusega õpilasega, kes on põhiliselt inglise keelne ja aktiivsus-tähelepanuhäirega. Mina tohin temalt ainult eesti keelt nõuda ning meie töö sujub iga päev erinevalt, sama lugu on tema võimete ja püsivusega. Õnneks on tegemist äärmiselt positiivse ja armsa poisiga, kes juba seetõttu tegelikult päris hästi meie kooli kontektsi ei sobi. Ja suureks plussiks on ka toredad ja toetavad töökaaslased ning pidev õpetajate toa huumor.
 |
| Teacher in da haus |
Septembris toimus ka SEB sügisjooks. Mina osalesin lühikesel Nike noortejooksul (4km) ja Karmo päris maratonil. Nimetatud jooksud toimusid erinevatel päevadel ning need päevad olid väga mõnusad (päiksepaistelised ja soojad). Kahjuks ei kujunenud nii mõnusaks teise päeva lõpp, sest Karmol kadus/varastati siis rahakott ning see viis kogu selle eelneva hea tuju muidugi üsna alla.
Käisime Karmoga ka Marilini sünnipäeval. Olemegi lõpuks nii vanad, et peol süüakse rohkem kui juuakse ning tahetakse juba vara magama minna. Ja peaaegu kõik on paarides. Seekord pidasime isegi kaua vastu, ehk läksime veel Amigosse Terminaatorile ning pärast seda koju magama. Selleks ajaks oli mul ka tappev peavalu kallal.
Amigosse sattusin ma aga juba järgmisel kuul taas. Sel korral siis Angeelikaga Koit Toomet fännama. Angeelikat oli üle pika pika aja tore näha ning sel korral olime ka päris lõbusas meeleolus, samuti oli tore koos Amigos käia, pärast kõiki neid aastaid seal tegin lõpuks ka mina esinejaga pilti. Kuid õige pea väsisime meiegi ja tellisime taksod ja sõitsimegi koju. Sellised peomutid siis.
Septembris ja oktoobris sai ka palju värskes õhus oldud, sest toimus palju üritusi: Kõrsikute tasuta kontsert teletorni ees, Valgus kõnnib Kadriorus, VAHEAEG. Vaheajal oli ka Karmol puhkus ning sai pisut ringi seigeldud (Viimsis, Rakveres jne) ja Mariliniga ka Kohtla-Järvel käidud.
 |
| Kohtla-Järvel |
 |
| Siis kui ilmad veel päikselised olid |
Oktoobri lõpetas Kristo sünnipäev, kus peaaegu kõik külalised väga kiirelt ära vajusid, kuid oli samuti hea üle pika aja vanu sõpru näha. Kristo ja Heleni uus korter on samuti väga kena.
Ahjaa, oktoobris liitusin kooli rahvatantsugrupiga ja tegin oma esimesed rahvatantsusammud. Ärge palun naerge, eks!
2014 november ja detsember
November oli pigem selline hall ja masendav kuu. Ilmad läksid halvemaks, korraks tuli lumigi maha (okei, tegelikult see esimene lumi oli ju päris tore), õpilased olid koolis hulluks läinud ja üldse oli kuidagi raske. Mingeid erilisi tegevusi peale KUMUs käigu ja kokkamise justkui ei mäletagi. Kodus sai ilmselt ka päris palju käidud ning vanaisaga lõplikult hüvasti jäetud :(.
Detsembris käis Helen taaskord Eestis! Sel korral siis koos Albaniga ning meil oli üks piparkoogi-peoõhtu, millest ma kahjuks just palju ei mäleta ning üks armas vanalinna õhtu, mil käisime kuuse juures hõõgveini joomas ja pärast seda rasvast praadi söömas
Detsember oli õnneks vähemalt tööalaselt lühike kuu, sest algas taaskord vaheaeg. Koolis toimunud jõulupeol sain esmakordselt ka rahvatantsuga esineda, päris naljakas oli. Sai taaskord Kohtla-Järvele sõidetud, Karmoga Toilas käia, traditsiooniliselt Mariliniga piparkooke küpsetatud ja aastavahetuseks tagasi Tallinna sõidetud.
 |
| Rahvatantsuks valmis |
See oli ilmselt üks rahulikuimaid aastavahetusi üldse. Olime Karmoga kahekesi. Koristasime, tegime head toitu ja nautisime seda, vaatasime aastavahetuse teleprogrammi, pärast pikka kaalumist sõitsime uut aastat ikka kesklinna vastu võtma, õnneks oli meil hea ja rahulik koht, kust väga hästi ilutulestikku nägi, seejärel lõpetasime oma vahuveini ja suundusimegi öötrolliga tagasi Mustamäele ja tuttu. Ka nii oli mõnus.
 |
| Õnne 13 oli ikka põhiline ju |
 |
| Uue aasta ootuses (ilmselgelt) |
