Zwiebelmarkt vol2 und so weiter...

Hallo, meine Liebe!

Viimasel ajal on mul paanika, et aeg läheb liiga ruttu. Enam ei panegi üldse tähele lasteaias veedetud aega, sest sealsed päevad saavad justkui ühe silmapilgutusega läbi. Ja nii ongi taaskord esmaspäev ning ma ei ole siia üle nädala midagi kirjutanud. 

Eelmisel nädalal oli peamiseks marsruudiks muidugi kodu-lasteaed-kodu-mõnikord Weimar. Peamiselt olime tubased, sest Hasmik oli haige. Neljapäeva hommik oli meeldejääv selle poolest, et sain kuidagi eriti vara üles ja hommik oli ilus hetkeni, mil ma alla jõudsin ja ilma nägin, sest kuidagi läks see hommik nii, et ma aknast välja ei vaadanudki. Õues kallas kui oavarrest ning "kui Ave rattaga lasteaeda jõudis, siis polnud ta kehal ühtegi kuiva kohta". Päeva jooksul kuivasin siiski üsna kiirelt ära ning pärastlõunal oli ilm juba pisut talutavam. Õhtul saabus Hasmiku boyfriend ning käisime pitsat toomas. Sellega oli muidugi see nali, et kui pitsat tellisime, siis ta ütles, et võime ükskõik millise valida ning ta jätab ainult rohelise rukola osa alles. Kui me kodus siis oma pitsakarbi avasime, siis põhimõtteliselt oligi pitsakatteks ainult rukola ja mõned üksikud singitükid, haha, ning see nägi eriliti nukker välja, kuid maitse oli täitsa okei. 

Reedel otsustasin üle pika aja lasteaeda jalutada ning see oli üks parimaid ideid üldse, sest hommikul oli vaid õrn seenevihm, kuid hetkel, mil ma oma päeva lasteaias lõpetasin kallas taaskord kui oavarrest. Kuna mul ratast ei olnud, siis sain rahulikult bussiga koju sõita. Bussini oli muidugi aega täpselt nii palju, et sain esmakordselt bussipeatuses olnud pagariäris käia ning pirukaid kaasa osta. Bussis oli ka nali sellega, et ma ei teadnud peatuse nime, kus ma järgmist peatust soovin, aga lõpuks sain ikka õiges kohas maha. Reedel ilmselt midagi muud erilist ei teinudki ja olime kodused. 

Laupäevaks olin Andreia ehk portugaallasest vabatahtlikuga Weimarisse Zwiebelmarktile mineku kokkuleppinud ning Hasmik ja Ervin otsustasid ka tulla. Kuna Ervin oli siin autoga, siis pidimegi autoga minema. Muidugi oli tal vaja 10 minutit enne seda kui Andreia Weimaris olema peaks veel dushi alla minna, aga ta oli üllatavalt kiire. Jõudsime rongijaama üsna hilja ning kuigi seal oli palju rahvast, siis Andreiat ei leidnud me kuskilt ning ta rong oli ammu saabunud. Õnneks tuli välja, et ta ei mahtunudki rongile ja tuleb järgmisega. Otsustasime siis parkimiskoha leida. Ma küll avaldasin oma arvamuse, et ilmselt me sellisel ajal ei leia ühtegi tasuta parkimiskohta, aga no ikka oli vaja linn mitmekordselt läbi sõita ja selles veenduda. Kui auto lõpuks pargitud saime, siis jalutasime taaskord rongijaama ning Andreia oli juba ammu kohal. Siis oli juba rahulikum olek (sest mulle tegelikult ei meeldi kui keegi kuskil ootama peab) ja võtsime suuna vanalinna. Vaatasime, mida pakuti ning otsustasime ka keha kinnitada. Andreia pidi muidugi Bratwursti tellima, sest tema polnud seda veel proovinud...meie, ülejäänud, olime aga justkui peata kanad, sest variante oli liiga palju. Lõpuks otsustasin suvalise ettejuhtuva soolakringli kasuks ning Hasmik ja Ervin jagasid vahvlit.

Toit-toit-toit

 Siis jalutasime edasi, vaatasime sibulaid ning vaikselt hakkas janu tekkima. Mu eesmärk oli küll lõpuks hõõgveini juua, kuid ka suurtesse anumatesse tehtud kokteilid nägid väga isuäratavad välja ja nii läkski üks neist esimesena loosi. 

Väiksed joogid

Seejärel kepslesime niisama ringi ja olime lihtsalt toredad. Vaikselt hakkas hämarduma ning sealne liiklemine võttis rahvamassi tõttu omajagu aega. Lõpuks jõudsime mingi suure lavani (seal oli iga nurga taga põhimõtteliselt mingi lavake), kuhu suurem mass kogunemas oli. Okei, otsustasime uurida, mis toimuma hakkab. 

Väike energiapomm

Kostitasime end hõõgveiniga (je je je je!) ning kuna tegemist oli mingi kohaliku esinejaga, kes toredaid lugusid kaverdas, siis seadsime sammud rahva keskele ja oli täitsa tore olla. Vahepeal anti pidevalt teada, et keegi esineja on: juba Weimaris; teda on juba nähtud; enam ei lähe kaua jne jne. Okei, põnev. Vahepeal ütlesid Hasmik ja Ervin, et me võiks koju minna, kuid otsustasime Andreiaga siiski jääda ja noorpaar lahkus üksi. Kuna õues oli väga jahe, siis vajasime aeg-ajalt veel soojendust hõõgveini näol ning käisime vahepeal ka teistel lavadel toimuvat uurimas, ehk irnusime pisut mingite vanade rokipeerude esinemise üle ja veel mingi imeliku bändi ning kuna massiliselt liikus rahvast siiski selle ühe (Raadio Antenna vms) lava poole, siis läksime mingil hetkel lihtsalt vooluga kaasa. Õige pea saabuski see, keda rahvas õhinal ootas, ehk Christina Stürmer. Tuli välja, et ma isegi teadsin ta laule, sest neid leierdatakse raadiost korduvalt. Andreia ei saanud kahjuks küll midagi aru, kuid vaatasime-kuulasime terve kontserdi ära. Jäime üsna rahule ning mulle täitsa meeldis ta, sest tal olid ilusad lood. Praegu raadiotes kõige leierdatum lugu: 

         

   

Pärast seda liikusime jälle ringi ja sattusime n-ö keskaega, ehk siis kohta, kus inimesed olid riides nagu keskajal ning kuna seal hakkas just kõhutants kombineeritud tuleshow-ga, siis otsustasime seda vaatama jääda, sest tuli on üks asjadest, mida lihtsalt võikski vaatama jääda + seal oli soe ka muidugi. 

Soe welcome

Rändasime ajas tagasi

Lõpuks ometi hõõgvein!

Tuli

Kui tulemäng lõppes, siis suundusime taaskord sellele suurele lavale ning saime pisut puusi hõõritada ja siis saigi pidu väga õigel ajal otsa, ehk paarkümmend minutit pärast südaööd, mis tähendas seda, et meil oli piisavalt aega viimasele rongile jõudmiseks. 

Lõpusirgel olev üritus raadiolaval

Kuna arvasin, et oodates on väga külm, siis ostsin igaks juhuks teele ka kuumi mandleid kaasa - mm, olid need alles head. Rongipeatuse poole suundus üsna suur rahvamass ning esmakordselt oli ka kaks rongi koos. Kuna piletiaparaat tõrkus, siis sai vähemalt tasuta koju sõita. Kodus tegime Andreiale aseme ning seejärel jõime teed ja jutustasime umbes kella kolmeni. Ahjaa, mingi ajalehe põhjal oli kahel päeval kokku seal Zwiebelmarktil umbes 280 000 inimest - üsna korralik rahvamass jepp. Ja hästi tore on see, et kuigi üritus oli suur ja rahvast oli palju, siis ei hakanud küll kuskil mingid ülipurjus jorsid silma - inimesed oskasid käituda, WC-d olid korralikud, st ei olnud rõvedalt ära lagastatud. Ka kontserdi ajal hoiti üksteisega distantsi ning eriti vahva oli see, et jooki ostes sai seda ka klaasist/kruusist vms juua. Selleks muidugi võeti umbes 2 eurot pandiks, aga see tegi olemise siiski üsna mõnusaks. 

Laupäeval ärkasime üsna vara ning ma tegin pannkooke, millest küll esimesed koos esimese panniga aia taha läksid, aga lõpuks söödi siiski kõik koogid ära. Siis läks Andreia koju ja paari tunni pärast sõitis ka Ervin ära ja jäimegi Hasmikuga taaskord kahekesi. Õhtuks kokkasime mingit supilaadset asja ja vaatasime saksa keelset filmi, mis oli üsna veider...ja muud põnevat ei teinudki. 

Ilmselgelt on just see põõsas mu selle sügise lemmik

Täna oli megailus hommik - erkpunane päike just tõusmas ning mõnus värske, kuid karge õhk. Lasteaias läks aeg taaskord linnulennul ning kodus taaskord kokkasime ja nüüd vaikselt oleme pakkinud-sättinud, sest hommikul peame juba 6.30 toast välja minema, et siis rõõmsalt kella 14ni Benediktbeuernisse rongitada - seal toimub meie on-arrival seminar. Tegelikult on isegi päris kahju nii pikaks ajaks lasteaiast eemale minna, aga arvatavasti läheb sealgi aeg megakiirelt. 

Muljetamiseni! :*

The Long Weekend

Hallo!

Seekord sai "töönädal" juba kolmapäeval läbi, sest eile oli Saksamaa taasühinemise auks riigipüha ja lasteaed on ka täna kinni. 

Nädal algas täitsa kenasti. Esmaspäev lasteaias läks kiiresti nagu ikka ja sain laste magamise ajal pisut pikemalt ka oma rühma kasvatajaga möödunud nädalatest ja muudest asjadest rääkida. Jäin taaskord kauemaks kui peaksin, sest kella mul pole ja suudan mõnikord ikka aja ära unustada. Nii kohtusin koduteel Hasmikuga, ehk siis mina alles alustasin kõndimist kui tema rattaga tuli ja nii jalutasimegi lõpuks koos koju. Vahepeal sõitis meist see kohalik major mööda ning kuna nägi, et ma endiselt jalutan, siis tuli pärast rattapumbaga meie juurde. Pärast tuli välja, et mu ratas vajas autopumpa ja nii pidimegi ikka naabritelt küsima. Siis major mässas pisut minu ja Hasmiku ratastega (muidugimõista siis kui tema mu ratast proovis, siis tagumine pidur töötas jne) ja nii saigi mu ratas vaid täidetud kummid, aga asi seegi. Major läks vahepeal hobuseid kuhugi transportima ning pidi hiljem tagasi tulema, aga kui me pärast Hasmikuga meenutada üritasime, et miks ta tulema pidi, siis seda me teha ei suutnud. Aga okei, mis seal ikka. Kui major tagasi tuli, siis vaatas ta meie telekat ning oli sama rumal kui meie ehk tal polnud ka aimugi, kuidas see tööle saada ja lubas kunagi kellegi targemaga tagasi tulla. Ta kirjutas endale lausa nimekirja asjadest, mis meil puudu või katki on ja oli niisama uudishimulik. Pakkusime siis talle teed ja orava komme ning tuli välja, et ka Armeenias on täpselt samad kommid (isegi sama nimega). Vot siis. 

Teisipäeval läksime Hasmikuga taaskord Weimarisse ning jalutasime niisama ringi ja Hasmikul oli hea shoppamispäev, ehk siis päev, mil ta lihtsalt leidis palju asju, mida tal vaja oli. Hiljem läksime ühte Itaalia pizza&pasta-kohta, mida mulle mu rühma kasvataja soovitas (loodetavasti ikka oli õige kohta) ning tähistasime seal niisama teisipäeva ehk kuu algust ehk raha saabumise päeva. Koht oli paksult rahvast täis ning sealsed töötajad rääkisid ainult itaalia keeles ja olid selle üle väga uhked, see oli kohati päris naljakas. Pärast söömist suundusime poodi ja rongi ootama ja koju me saimegi. Vist vaatasime pärast ka mingit filmi ja olime niisama.

Hasmik & Pizza

Kolmapäev oligi siis põhimõtteliselt selle nädala reede. Millegipärast oli Hasmik väga mures, et ma ei plaaninud sel korral kuhugi sõita ja lihtsalt koju kavatsesin jääda. Hasmik ise sõitis kolmapäeva õhtul ära ning ma jäingi siia täiesti üksinda. Ega ma enam väga ei mäletagi, millega ma kolmapäeval tegelesin, aga kuidagi see päev läbi sai igal juhul. 

Eile oli juba küll pisut nukker olla, sest aeg lihtsalt venis ja üksi oli ikka väga igav süüa jne. Eile polnud väga mõtet kuhugi linna ka sõita, sest kõik poed olid kinni. Otsisin niisama internetist asju ja käisin üle kuu aja jooksmas ja venitasin niisama aega. Siin jooksmine oli üsna sarnane Kohtla-Järvel jooksmisele: üsna inimtühi tee; mööduvad vanamehed kommenteerivad midagi ning autojuhid vaatavad sind kui ufot vms. Pärast nii pikka pausi oli üsna raske joosta, aga samas ka hea muidugi. 

Täna otsustasin siiski Weimarisse minna ning seda pisut ka üksi avastada ning oma sealset orienteerumist proovile panna, sest alati olen koos Hasmikuga käinud ja siis pole ise pidanud eriti teele mõtlema. Õnneks olid kõik vajalikud kohad mul siiski meeles. Leidsin veel ühe armsa pargi, kus oli ka pisike tiik ja siis suundusin Aatriumisse, et seal lihtsalt ringi vaadata. Nagu ikka, siis juhtus seal ka midagi naljakat: Olin just keerleval riidestangel (naiste)riideid vaatamas kui teisel pool keegi selle kiiresti liikuma pani. Tõstsin pead ning üks mees palus vabandust. Okei, viipasin käega ja ütlesin, et pole hullu. Siis tegi ta seda aga uuesti ja hakkas midagi väga kiiresti saksa keeles rääkima ja kuna ma ei kuulnud, siis tuli mulle muudkui lähemale. Pikk jutt lühidalt, ehk nii nagu ma aru sain: tüüp otsis oma emale midagi mõnusat. No olgu, kena teada. Naeratasin ja vaatasin asju edasi, aga ei. Mees tuli taas mu juurde ja palus, et ma teda aitaks. Valis siis välja ühe megamõnusa dressika-kampsiku vahepealse asja ja küsis, kas ma oleksin nõus seda proovima. Küsisin korduvalt üle, et kas ta on selles ikka kindel ja kas ta teeb nalja, et seda oma emale osta tahab (tegemist polnud just väga noore mehega), siis ütles ta, et ikka tõsiselt mõtleb. No okei, kuna mees oli väga meeldiv iseenesest ja aega mul ju oli, siis miks mitte. Proovisin seda pehmet asja (mida ma olen ka endale sealt soetada mõelnud) ja see nägi mu seljas väga hea välja. Mees oli ka väga rahul ja ütles, et ta 83-aastane emake võib ju ka ometi noortepärast sooja asja kanda. Nojah, miks mitte. Näitas mulle veel, mis ta teistest poodidest emale juba ostnud oli ja tahtis mulle ka midagi tänutäheks osta, aga nagu ikka, siis ütlesin, et pole vaja ja nii me teed soojade soovidega lahku läksidki ja sain oma päeva heateo kirja. Ta raudselt arvas, et ma olen kas ebaviisakas või räägingi väga vähe, sest ega ma ei maininud talle, et ma tegelikult sakslane ei ole. See ongi kohati üsna raske, et kui ma juba kellelegi saksa keeles vastu räägin, siis on tal üsna raske mõista, et ma tegelikult päris kõigest aru ei saa jne. Sama on ka rongis piletikontrolöridega, kes üldjuhul täiesti märkamatult kõrvale ilmuvad ja siis ülikiiresti rääkima hakkavad kui sa juba kas või ühe sõna saksa keeles vastu ütled (ja ka siis kui ei ütle). Pärast Aatriumis ringi vaatamist jalutasin veel linnas, leidsin ühe huvitava kandi ja tegin suure tiiru pargis, mis meenutab pisut Kadrioru parki (aga on ilmselgelt suurem ja seal on ka Goethe aiamajake jne) ning siis hakkasid mu saapad hõõruma ja võtsin suuna poe ja rongipeatuse poole ja mingikell jõudsin ka koju. 

Pisut teistsugune kant Weimaris

Koju jõudes soetasin lennupiletid, mis mu jõuluks Eesti viivad, juhei, ja nädala sees soetasin ka piletid oktoobri lõpuks/novembri alguseks Poola, seega juhei vol2. 

Ja homme on juba laupäev ja ilmselt lähen jälle kas Weimarisse või Erfurti, et Carmeniga kokku saada ja õhtul peaks ka Hasmik tagasi tulema....