Ma võiksin juba igat postitust ahhetusega alustada, sest aeg möödub tõesti kiiresti ja siia kirjutama jõuan kuidagi aina vähem.... see tähendab aga ainult seda, et ma tegelen millegi muu ja tõenäoliselt toredamaga :)
Kiire (võib-olla ka mitte nii kiire) ülevaade siis vahepealsest:
JAANUAR
Oli ka meil täitsa talvekuu, kuigi suurem osa ajast oli ka siin täitsa lumetu. Siiski-siiski oli meil siin ühel nädalavahetusel isegi kuni -11 kraadi. Ja vähemalt kahel päeval said lapsed kelgutada.
Aeg lasteaias möödus kiiresti nagu alati ning kuna päris mitmel oli sünnipäev, siis sai ka oma kõhtu erinevate maiustustega seal hellitada ehk lastega tegelemiseks rohkem energiat saada :D. Üldse oli seal jaanuaris mõnus olemine, sest palju oli pimedat aega ning meie rühma kasvatajale meeldib väga küünlavalgus ja sellest tulenev hubasus.
 |
| Maiustused |
Eestist naasmisest alates on mul üks pidev tegevusvajadus, seega alustasin kohe oma jooksuringidega ning jaanuaris olin selles osas eriti tubli. Esimest korda elus käisin ka temperatuuriga -9 jooksmas ning ausaltöeldes oli see päris mõnus. Siinsed kõnniteed olid iga ilmaga lumest puhtad, seega jäin ka püsti ega libisenudki eriti.
 |
| Ilmselt nägin oma erkroosa dressikaga joostes seal samasugune välja nagu see liiklusmärk |
Jaanuari esimesel nädalavahetusel, mil ma siin olin, käisin ka Tobi ja ta sõpradega Jenas bowlingut mängimas (Hasmik oli taaskord ära, sel korral seminaril) - olin selles taaskord ikka üsna halb. Pärast bowlingut sõitsime tagasi Apoldasse ning läksime veel mingisse kohalikku baari, kus enam nii tore ei olnud, sest seal tohtis suitsetada. Ma ikka väga vihkan seda, et siin on päris palju kohti, kus suitsetamine täiesti lubatud on. Seal olime juba ka üsna väsinud ja mingil hetkel läksimegi laiali. Tegelikult oli kell siis juba umbes neli kui ma Tobi juurde jõudsin ja seal veel telekat vaatasin (meil siis veel telekas ei töötanud). Hommikune nali oli see, et kui ma üles ärkasin ja vaikselt suurde tuppa hiilisin ja telekat vaadata tahtsin, siis see kahjuks kohe kuidagi mu käe all tööle ei hakanud. Nii ma siis istusin suht kaks tundi lihtsalt tugitoolis ja vahtisin lakke, sest ei tahtnud Tobit üles äratada. Hiljem selgus, et oleks piisanud vaid pikendusjuhtme sisse lülitamisest.
"Hommikusöögiks" oli seal talle Itaaliast saadetud hiigelkringel ning isegi kui ta sõber ka Tobi juurde tuli ja meid pisut aitas, siis otsa see ikka ei saanud. Õhtul loksusin taaskord rongidega kodupoole ja ega midagi tarka sel päeval rohkem ei teinudki.
Mis siis veel. Jaanuaris oli meil ka üsna palju keeletunde Jenas ning Sprachtandem-partneriga (edaspidi Mikkoga) kohtumisi (viimaseid toimus ka Weimaris).
Ühel laupäeval, mil (ülla-ülla) Hasmik ka kodus oli, käis Tobi sõpradega siin ning mängisime terve õhtu erinevaid mänge - täitsa tore oli! Mängudeks olid siis erinevad äraarvamismängud, maffia, kaardid jne jne.
27. jaanuaril pandi meie telekas lõpuks tööle, seega on meil nüüd võimalus vabal ajal teleka vahendusel ka maailma või noh vähemalt seriaalidega kursis olla.
VEEBRUAR
1. veebruaril, ehk laupäeval, kogunesime Bürgelisse, et ühte rühmatööd teha. Giusy poolt pidi kehakinnitus olema. Jõudsime Hasmikuga umbes lõunaks sinna ning kõht juba korises. Ehk Giusy andis meile kohe köögis ülesanded kätte ja hakkasime eelroogasid valmistama: viineripirukaid, mingeid ciabatta-laadseid asju, salatit jne. Pearoaks oli risotto seentega ja magustoiduks tiramisu - mu esimene PÄRIS tiramisu söömine, mm mm mm. Kusjuures see meenutas natuke kräsupea kooki.Ühesõnaga tegemist oli konkreetse söömaorgiaga ja rühmatööga me just väga kaugele ei jõudnud. Ma suutsin kõige rohkem süüa ja enam see isegi ei üllata kedagi, Giusy lihtsalt vahepeal katsus mu kõhtu, et kuhu see kõik mulle küll alati mahub. Aga muidu jah, Giusy on nagu vanaema, kellest õhkab vanaemalikku soojust ja itaallannale omase kokkamisarmastuse tõttu ei saa tema juurest ilmselt kunagi tühja kõhuga lahkuda.
 |
| Näljatants |
 |
| Eelroad |
 |
| Tiramisu! |
8. veebruari veetsin Andreiaga Weimaris, hiljem liitus ka Tobi. Jalutasime, käisime kreppe söömas, ostsime palju nänni ja tulime siia veiniõhtut pidama. Üks toredamaid veiniõhtuid, mida mäletan. Mängisime erinevaid mänge, rääkisime erinevaid jutte, vaatasime telekat ja olime niisama naljakad. Umbes kell kuus hommikul tukkusime kolmekesi üliarmsalt diivanil ning siis leidsimegi, et oli õige aeg ikka magama ära minna. Kuid ka järgmine päev oli naljakas, kuid mõnus. Ehk sõime Andreiaga tugeva hommikusöögi ja kolisime taaskord suurde tuppa teleka ette. Mingil hetkel liitus meiega ka Tobi ning me reaalselt vaatasime kolmekesi Thori filmi ja uimasime seal samamoodi edasi seni kuni Andreia ära minema pidi, et oma viimasele bussile jõuda.
 |
| Mind ka! |
 |
| Weimar on turvaline linn ehk terve linn oli politseiautosid täis |
12. veebruaril algas mu trenn. Lootsin (ja natuke ka kartsin), et trenn on ikka raske. Nimetus oli "Problemzonentraining für den ganzen Körper" ("Probleemsete piirkondade treening kogu kehale"). Oh seda üllatust kui ma aga trenni jõudsin ja seal kõik ainult vanad inimesed olid. No mul ikka juhtub. Esimese tunni taustmuusikaks olid ka ainult Abba-lood, seega see oli mu jaoks ikka päris piin. Inimesed muidugi olid kõik väga toredad, aga jah, pole just päris minu trenn. Järjepidevalt suudan seal ka kummilinte lõhkuda - ei istu mulle ikka harjutused nendega. Kuna trenni eest pidi ette maksma, siis käin seal endiselt vapralt pea igal kolmapäeval kohal... :)
 |
| Päike loojus... |
14. veebruar oli sõbrapäev, mida siinkandis väga ei tähistatagi tegelikult. Paarikesed mõnikord teevad midagi koos, aga üldiselt on see siin suvaline päev. Mul oli ikka veits nõme tunne, et sel päeval sõpradega traditsiooniliselt kooki süüa ei saa või mõnda romantilist filmi vaatama minna. Ja hommikul leppisime Hasmikuga kokku, et tähistame päeva Armeenia tavade kohaselt. Nimelt ei tohi seal sel päeval midagi süüa ega juua. Ja päeva lõpus ehk vahetult enne magaminekut tuleb süüa megasoolast küpsiselaadset asja ning ülijanusena magama heita (suur janu on siis eesmärk). Seejärel peaks unes nägema kedagi, kes juua pakub ning see ongi tulevane kaasa! Paraku me seekord seda traditsiooni siiski järgida ei suutnud, sest esiteks tuli välja, et seal on veel lisanüansse, ehk selle küpsise peab valmistama õnnelikus abielus naine. Ja kuna meil oli Jenas keeletund ning pärast seda plaan Giusy boyfriendi esinemist kuulama minna, siis oli teada, et jõuame koju väga hilja ning vaevalt kumbki meist siis küpsetada oleks viitsind + meie keeleõpetaja andis meile sõbrapäeva puhul maiustusi. Pärast keeletundi ehk vahetult enne kontserdipaika (noortekeskusse) suundumist otsustasid kõik ka kebabikohta sööma minna ning noh... otsustasime siis ka Hasmikuga ikka kõhud lõpuks täis süüa. Kontsert ehk lood, mida Davida ja ta sõber esitasid, olid päris head. Enne selle algust tutvusime ka teiste Davida projektikaaslastega ning üks itaalia tüüp jäigi meie lauda - ta oli ikka ehtne itaallane (välimus, aktsent, olek). Pärast Davida ja ta sõbra esinemist läks lavale metal-bänd. Haha. Kahjuks/õnneks pidi Andreia juba ära minema ning otsustasime Hasmiku ja Andreia Sprachtandem-partneriga sama teha. Jalutuskäik tagasi kesklinna oli pikk. Üritasin mõlemat samal ajal ära rääkida, et võiks ikka midagi teha veel, aga ei... Hasmik tahtis koju nagu ikka. Siis oli küll kurb olla. Rääkisin niisama Andreia Sprachtandemit surnuks ja pommitasin erinevate küsimustega. Ahjaa, kuna ka Jena on väga väike, siis tuli välja, et ta on Mikko (ehk siis minu Sprachtandemi) üks väga häid sõpru. Rongitades jõudis väsimus ka mulle kohale ning lõpuks Nohrasse jõudes olin ikka üsna läbi. Eluvaimu tõi aga tagasi pakike, mille postkastist leidsin. Midagi südamest, midagi armsat ja midagi magusat - aitäh Karmo :). Hiljem suurendas see aga veel rohkem igatsust...
 |
| Hell yeah - valentinipäevakontsert missugune :D |
20-23 veebruar avastasin Andreiaga imeilusat Prahat, aga sellest teen mingil hetkel eraldi sissekande.
 |
| Praha! |
24. veebruaril tegin Hasmikule Eesti auks kalavõileibu, kartulisalatit ja Hasmiku poolt oli kook.
28. veebruar- 2. märts möödus peamiselt Apoldas ehk reedel kiirustasime Andreiaga keeletunnist Apolda bussile, seal jooksujalu poodi ja Carmeni juurde, kus tegime pitsat, jõime natuke veini ning panime kostüümid selga. Plaan oli BluesFaschingule minna. Siin on siis karneval väga populaarne. See on aga põhimõtteliselt üritus, millest võtavad osa need inimesed, kellele tegelikult karneval ei meeldi. Meil Andreiaga oli eelnevalt väga naljakas. Esiteks olid eelmüügi piletid juba ammu lõppenud ning nüüd oli võimalik vaid koha pealt neid soetada, kuid neid pidi seal üsna vähe olema. Nii me siis (enamjaolt muidugi mina) kujutasime ette, kuidas me oma kostüümikestes läbi linna kõnnime ja peole ei saagi. "Mis me siis teeme??" Teeme oma peo muidugi. Tuli välja, et peol oli teema ka ning meie olime ka väga teemavälised. Peo toimumispaika jõudes nägime pikka järjekorda, kus siis pikalt passida saime. Esmamulje oli... veider. Palju vanu inimesi, palju naljakaid kostüüme. Õnneks oli sealne seltskond igas mõttes väga kirju. Muusika ei olnud väga minule, kuid sellegipoolest üritasin selle endale meeldivaks mõelda ja kaasa tantsida. Oleks mõnda lugu/esitajat teadnud, oleks kindlasti toredam olnud. Kõige häirivam oli aga suitsuhais. Üritus toimus hiiglaslikus maa-aluses garaažis ning kahjuks oli suitsetamine seal lubatud, seega oli seal mingil hetkel ikka väga rõve olla. Pidin vahepeal õues värske õhu käes käima ja pisaraid pühkima. Fuhh. Naersime ja tantsisime Andreiaga küll palju, kuid mingil hetkel olime ka surmväsinud ega suutnud enam silmi lahti hoida (mõlemad olime siiski vara üles ärganud). Natuke piinlemist ja otsustasimegi suuna Carmeni poole võtta...
Laupäeval sõime pikalt hommikusööki, pakkisime asjad kokku, jätsime Carmeniga hüvasti ning suundusime kesklinna, kus kohtusime Tobiga. Seal toimus siis päevane tänavaparaad ehk karneval tänaval. See oli päris äge. Jagati palju tasuta jooki-sööki ja muud nänni. Karnevali lõpuks oli küll juba paras sakk sees. Seejärel suundusime Tobi juurde, sõime veits ning võtsime suuna taaskord BluesFaschingule, seekord oli siis Tobi ka meiega. Pidime vara minema, et ta ka endale pileti saaks. Kuna seekord olime kolmekesi, siis oli muidugi lõbusam. Tantsisime rohkem. Tobi tegi küll vahepeal veits piinlikke asju, kuid vähemalt oli tore. Mingil hetkel väsisime jälle ära ning otsustasimegi Tobi juurde minna. Seekord siis ööbisime tema juures. Voodikohtade jagamine oli sel korral väga keeruline ning ma olin sinna jõudes ka üsna energiajänku, seega ma teistele väga ei meeldinud. Mingil hetkel aga vajusin minagi ära, st otsustasin Tobil lõpuks magada lasta, sest tema oli see, kes lõpuks suure toa põrandale magama jäi.
Pühapäeva hommikul hiilis Andreia üsna vara minema, et kodus korralikult välja puhata. Mina siis veel teki alt välja ronida ei tahtnud ning jäin edasi magama. Ehk sain hiljem pikka hommiku-lõunasööki nautida (sest Tobi oli seda kolmele valmistanud) ning Nohrasse jõudes oli mul veel jaksu jooksmagi minna.
 |
| Happy! |
 |
| Party Truck |
 |
| Tavaline olek :D |
Vahepeal sai jälle niisama ümbrust avastada ja tõbine olla.
7. märtsil oli Geras lasteaiakasvatajate väljaõppepäev, millest ma siis ka vabatahtlikult osa võtsin. Töötoad olid huvitavad, eriti lahe oli muidugi improteater ning positiivselt üllatas mind (ja ka teisi) see, et ma nii palju seal asjadest aru sain ja grupitöid kaasa tegin, sest muidugimõista oli kõik saksa keeles. Õhtu veetsin Tobi ja ta sõbraga Weimaris erinevaid kohalikke baare külastades ning ülejäänud nädalavahetuse olin kodune ja käisin pigem jooksmas.
Vahepeal olid taaskord igapäevased rutiinsed tegevused, Jena-Weimari külastused ning Mikkoga kohtumised ehk ei midagi erilist. Minu jaoks oli muidugi tore see, et õues oli suvi - MÄRTSIS! Seda nautisin aga küll.
 |
| Keeletunde oodates... |
 |
| Kevad algas.. |
 |
| ...ja lapsed said aasale :D |
 |
| Tundus aga rohkem suve moodi |
21. märtsil oli meil ilmselt keeletund õues, sest suviste ilmadega oli lihtsalt patt suveruumides viibida. Ahjaa, selliste ilmade korral olin ma tavaliselt üksi ka hommikuti koos lastega juba kella 8st kuni lõunasöögiajani õues. Mõnus! Pärast keeletundi tegime Andreia ja oma sprachtandemitega double-date-i, haha. Ehk siis kuna nemad on omavahel sõbrad, siis saime kokku ja sõime koos õhtust ja siis ma pidin tegelikult juba rongile jooksma, sest otsustasin Hasmiku, Tobi ja ta sõbraga Erfurti salsapeole minna. Erfurti jõudes tuli aga välja, et Hasmik oli ainus, kes tegelikult salsapeole minna tahtis. Läksime sellegipoolest, sest ta vajas salsat. Ehk siis tema tantsis, meie olime seal väga outsiderid, kuna sellised peod on reaalselt inimestele, kes seda ikka väga hästi oskavad. Seega otsustasime pärast südaööd taaskord Musikparki minna ja seal tuli teistele elu sisse. Siis aga Hasmik suri ning mingil hetkel otsustati kompromiss teha ja koju sõita (sest tegelikult oli kell ka päris palju). Ma sellega nii nõus ei olnud ja mind pidi sõna otseses mõttes peolt välja vedama. Nojah, mis seal siis ikka. Ahjaa, salsa tahan ma ka ära õppida tegelikult, siis ehk naudiksin ka selliseid pidusid!
 |
| Keeletundi oodates |
 |
| Keeletund... |
 |
| ..ja ka meie kallis õpetaja ! |
28-30 märts olin Hamburgis, aga sellest on mul päris põhjalik ülevaade juba kirjas.
APRILL
3. aprillil käisin Hasmikuga Bad Sulzas Toskana Termides. Sõitsime sinna siis pärast lasteaeda. Mm, ülimõnus! See koht on täielik paradiis, sest hoone on ehitatud megailusa looduse keskele ning seal on üsna suur õueala erinevate välibasseinidega ning seal on reaalselt tunne nagu oleks kuskil paradiisis mägede vahel. Lisaks on seal mõnus Liquid Sauna, mis tegelikult on rohkem siiski bassein. See on aga hiiglaslikus eraldi ruumis (selline kuplikujuline ruum), mis on veega täidetud, seal ei tohi rääkida ning seal on pime ja äge hubane valgustus (punased-sinised tuled) ning muuusika, mis on eriti tugev vees, ehk seal saabki lihtsalt nii mõnuleda, et pea on osaliselt vees ja muusikat nautida. Üldjuhul jäädakse seal muidugi magama :D. Eraldi on ka päris saunaala, kus Saksamaale omaselt on igasugune kehakate keelatud, ehk sa pead seal reaalselt alasti olema. Sakslased pidavatki Frei Körper Kultur (vaba/alasti keha kultuur) olema. Igal juhul oli see üks mõnus käik ja mingil hetkel lähen sinna kindlasti veel. Ahjaa, erinevalt Eesti klooristest termidest oli seal kloori asemel hoopis megasoolane vesi.
6. aprillil läksin Andreiaga matkama. See oli alles matk. Me alustasime kell 11 ja jõudsime Jena kesklinna tagasi pool kuus. Matkajaid oli veel, ehk üks Andreia tuttav ja tema sõbrad. Ilm läks justkui tellitult suviseks-kenaks ning vaated, mida nägime olid lihtsalt super! Ehk taaskord üks hea päev kirjas.
 |
| Vandersell |
 |
| Super vaatega kohvik |
 |
| Der Erlkönig |
7. aprillil kohtusin pärast keeletundi oma uue Sprachtandempartneriga, kelleks on Nico. Alguses oli naljakas, sest meie eelneva internetivestluse põhjal arvasin, et tegemist on väga tõsise inimesega ja et ta võib olla ei tahagi minuga väga kohtuda. Tegelikult nii aga ei olnud. Siis aga tundsin end kohmetuna, kuna ta on psühholoogiat ja kommunikatsiooni ja ka germanistikat õppinud (ja nüüd juba doktoratuuris) ning mul oli kogu aeg tunne, et huvitav kas ta nüüd hindab mind või. Aga ei - kokkuvõttes oli temaga väga lahe tutvuda. Kohtumise ajal käis meile ka üks väike tõmmu tüdruk erinevaid "roogasid" pakkumas ning meile näomaalinguid tegemas või midagi muud toredat näitamas. Kuna Nico on ka hull aktivist, siis võttis ta mu ka uute Erasmuse tudengite Pub Crawlile ning kui tema koju läks, siis ma veetsingi hoopis selle seltskonnaga veel pisut aega, et ikka kaua rongijaamas passima ei peaks.
8. aprillil tegime vabatahtlike ja Rene-ga väikse ekskursiooni Wartburgi. Just sel päeval oli küll vastikult jahe ja megatuuline-vihmane ilm, aga käidud saime sellegipoolest. Saime giidiga ka seal sees käia ehk jutud Martin Lutherist ja muud legendid - ilus koht! Pärast kohvitasime veel kesklinnas ning sõitsime üheskoos tagasi Weimarisse ja käisime ka seal veidi ringi.
11. aprill möödus lasteaiajärgselt väga köögikeskselt, ehk me Hasmikuga kokkasime nii umbes südaööni ja mina veel kauemgi, sest mul oli vaja veel Eestit tutvustavaid materjale ka ette valmistada.
12. aprillil oli lasteaias avatud uste päev, ehk tutvustasime Hasmikuga Armeeniat ja Eestit ning kostitasime külastajaid ka erinevate toitudega. Pärast seda saime kodus kiirelt lõunat süüa ning juba tuligi Andreas (kohalik Bürgermeister) meile järele ning viis meid kevadtuurile ehk Kranichfeldi ilusaid vaateid ja metsa all õitsvaid lilli vaatama. Viimaseid polnud küll enam väga palju alles, sest meil võttis üle kahe nädala aega, et lõpuks kõigile sobiv aeg leida. Seejärel sõidutas Andreas mu Jenasse ning ma kohtusin Andreiaga, sõime-jõime kiirelt ning suundusime Kunstihoovi otsima, sest seal pidi Eesti bändi Odd Hugo kontsert olema. Koht oli ikka üsna ära peidetud, kuid lõpuks me selle ka leidsime. Esinejaid oli veel ning koht oli väga hubane: polnud liiga palju inimesi, küünlavalgus ning mõnus muusika. Odd Hugo oli viimane ning ilmselt ka kõige parem - live-s on nad ikka väga head. Pärast kontserti kohtusime Nico ning ta sõpradega baaris nimega Cleanicum ja saime ta sõprade poolt täieliku ülekuulamise osaliseks. Ülekuulamine, ehk küsimused me riikide ja kõige meid puudutava kohta, jätkusid ka baare vahetades. Mingil hetkel Nico sõbrad loobusid ning me suundusime kolmekesi Flowerpowerisse, ajee. See on väga haige koht mu meelest. Päris Zavoodiks ma seda ei nimetaks, kuid midagi Levist Väljas sarnast on ta küll, ehk koht, kuhu pidavat kõik siis kogunema kui teised baarid kinni on. Seal andis ka Nico alla ning jäimegi Andreiaga kahekesi ja otsustasime ka ikka Esimese rongiga Nohrasse sõita, magada ja pikka hommikusööki nautida.
Uuel päeval, ehk pühapäeval, tegime ka pika jalutuskäigu Nohras ehk avastasime lõpuks Lenini monumenti ja muid metsas peidus olevaid üllatusi (nt olid seal jahimehed :D) ja näitasime Andreiale lasteaeda ning kitsekesi ja jõime kohalikus grillrestoranis kohvi.
 |
| Armeenia |
 |
| Eesti |
 |
| Rantšo |
 |
| Kranichfeld |
 |
| Need kollased rapsipõllud.... |
 |
| Lenin |
 |
| Add caption |
16. aprillil, ehk kolmapäeval, läksime Hasmiku ja Andreiaga taaskord Jenasse, sest seal oli Peruu õhtu. Peruu õhtu iseenesest oli üsna mõttetu: kiire slaidshow ning toidu proovimine ja kõik ehk kaua me seal ei olnud ja läksime hoopis Hasmiku, Andreia ja Nico ning Andreia sprachtandemiga ühte baari istuma. Seal jutustasime kuni oli aeg viimastele rongidele rutata.
17. aprillil oli Andrease (Bürgermeistri) sünnipäev. Ta tuli meile umbes kella viie ajal järele ning me proovisime veini seni kuni ta naine ja tema veel viimseid ettevalmistusi tegid. Seejärel saabusid külalised - peamiselt vanad inimesed muidugi, aga sain ka ühe pisikese lapsega mängida. Sõime-jõime ning olime seal vist umbes südaööni.
18. aprillil sadas terve päeva, kuid õhtul otsustasin siiski Bürgelisse Andreia juurde sõita.
19. aprillil nautisime Andreiaga pikka hommikusööki ning läksime pisikesele jalutuskäigule, mis kujunes terveks päevaks metsas - lausa kahju, et ma täpselt ei tea kui pika maa me lõppkokkuvõttes maha matkasime. Mõnus oli igal juhul ning taaskord super ilm! Õhtul sõime Bratwursti ning vaatasime Deutschland sucht den Superstar-i.
 |
| jalasirutus linnuvaatlustornis |
20. aprillil tulin lõpuks koju ning käisin ka jooksmas.
21. aprill oli siin ka veel vaba päev ehk Ostermontag. Kui hakkasin oma jooksuringile minema, ootas Andreas mind hobusega maja ees, ehk me kohtusime täpselt mu maja ees - ta polnud veel uksekella helistada jõudnud. Vahetasin siis lühikesed riided pikemate vastu ja jalutasime ta hobusega koplisse. Seal sain juba hobusele selga ronida ning oma esimesi samme ratsutaja karjääri poole teha. Ilmselt siiski mitte, sest see on päris hirmus (ja valus :D). Näiteks sain ma suure vaevaga hobuse liikuma, kuid mul polnud aimugi, kuidas ta siis uuesti peatuma saada - sellised olukorrad tekitasid natuke hirmu. Või siis hetked, mil Andreas otsustas proovida, kuidas ta hobune joosta-mängida soovib ehk katsetada, kuna tema jaoks oli ka tegemist uue hobusega ja ta tahtis teada, kuidas hobune erinevatele asjadele reageerib. Vaatamata valule ja hirmule oli muidugi ka lahe! Ja lisaks läksime looduskaitsealale, kus on metsikud hobued - paradiiis. Siis oli küll tunne justkui oleks filmis: mina hobuse seljas ning kõrval kari ilusaid metsikuid hobuseid...
 |
| Kippadi-koppadi |
Järgmisel päeval viisin ka Hasmiku seda oma uut lemmikkohta vaatama ehk tegime ühe pikema rattasõidu (sh mu esimese rattasõidu sel aastal).
 |
| Metsikud hobused... |
 |
| ...on lihtsalt imelised! |
26. aprillil läksin juba väga vara hommikul Weimarisse, sest oli vaja postkontoris ja raamatukogus käia ning kuna oli laupäev, siis on need siin vaid 12ni või 13ni avatud. Pärast kohtusin Mikkoga, sõime jäätist ja jutustasime natuke pargis, seejärel tahtsime kohvi juua, kuid valisime selleks väga vale koha, ehk pidime oma kohvi seal üle poole tunni ootama ja siis oli mul aega täpselt nii palju, et kulistasin selle ruttu alla ja pidin rongile jooksma, sest Andrease perekond juba ootas mind mu maja juures - siin oli siis tõukassinäitus. Olime seal päris kaua ning seejärel olingi täitsa kodune. Tegin Mannu-Karmoga skype-kõnet ja oligi suht kõik - ehk Deutschland sucht den Superstar õhtu...
 |
| Goethe&Schiller päiksepaistel |
 |
| Võidukassid |
27. aprilli hommikul tuli Andreas mulle järele ning suundusime ta perega mingisse külakesse, kus oli siis Bärlauchfest, ehk Karulaugufestival. Igasuguseid festivale siin siis ka leidub ehk külaelu on siin väga aktiivne. Sisuliselt oli tegemist muidugi suvalise väikse külalaadaga. Hiljem püüdsime ka metsas jalutada, aga jäime paduka kätte, seega jäi see üsna lühikeseks jalutuskäiguks. Ülejäänud õhtu veetsin kodus aknast vihma-äikest vaadates ning jooksuks sobivat hetke oodates - õnneks selle ka sain!
Lõpuks ometi sain siis kõik meeles olevad tegevused kirja...
Nüüd on uue nädala esimene lasteaiapäev seljataga ning viimane ehk homne ees ootamas. Homme alustan sealt teekonda POOLA poole, ehk mu marsruut peaks välja nägema umbes nii: Nohra-Weimar-Jena-Berliin-Varssavi-Krakov-Dresden-??-Nohra. Loodetavasti olen siis esmaspäeva õhtuks tagasi. Ehk teeme Andreiaga väikse puhkuse ja ma annan Poolale uue võimaluse mulle meeldida.
Ja 8ndal võtan taaskord suuna Berliini ja jään seal mõneks päevaks paikseks, sest Helen tuleb siia!!! :)
Olge tublid!
