Hey! 

Ongi vaid kaks nädalad kojusõiduni jäänud, uskumatu, kuhu see aeg küll kadunud on. Kätte on jõudnud ka jõuluaeg, mis on päris mõnus tegelikult. 

Püüan siis taaskord meenutada, millega ma siin vahepeal tegelenud olen ka. 

Poolale järgneval nädalavahetusel olime Hasmikuga üsna kodused, käisime vist vaid korraks Jenas, et uue vabatahtlikuga ehk Itaaliast tulnud Maria Teresaga kohtuda. Tore nimi, eksju! Sõime mingis hubases tudengite kohas ja jutustasime natuke ja üsna pea läksimegi laiali. 

Sellele järgneval nädalavahetusel (15-17 november) jättis Hasmik mu üksi ja läks Hollandisse. Esialgu olingi lihtsalt kodune, laupäeval sain Maria Teresaga Weimaris kokku ja avastasime seda veidi, olime ka kultuursed ja käisime ka linnamuuseumis, kus oli muidugi üsna keeruline midagi endasse haarata, sest see oli päris suur ja kõik oli muidugi saksa keeles ja meil oli ainult üks tund aega, sest seda hakati juba sulgema. Kuna õues oli juba pime, siis käisimegi veel vaid Bratwursti söömas ja läksimegi vaikselt laiali. Pühapäev oli hea päev jooksmiseks, seega tegingi seda esimese asjana kui üles tõusin - polnud just parim idee ilmselt, aga kuna hiljem pidi Tobias külla tulema, siis oli see põhimõtteliselt ainus sobiv aeg seda teha. Tobias käis oma reisipilte näitamas ja niisama jutustamas ehk mind lõbustamas, sest ta kartis vist, et ma olen siin üksi suures masenduses, samuti sai ta ise veits rahuneda, sest tal oli nädalavahetusel vend lastega külas olnud ning see olevat stressirohke olnud. 

Nädalasisesed päevad lähevad alati megakiirelt ja üsna samamoodi, seega neist pole mõtet pikemalt kirjutada: esimene pool päevast on lastega sisustatud, seejärel olen nüüd kas jooksmas käinud või siis Hasmikuga Weimaris käinud. Ja nii ongi, ei kurda :)

Ilus hommik

Ilus hommik vol 2 

23. novembril jõudsin esmakordselt Erfurti. Uskumatu, et ma sellega nii kaua oodanud olin. Erfurt on siit siis vaid 17 km tegelikult, kuid meie juurest sõidab sinna laupäeval buss vaid ÜKS kord päevas. Õnneks oli bussi ajastus meile sobiv, ehk saime sinna nii umbes nelja ajal, ehk täpselt siis kui Tobi vabanema pidi. Ilm oli kahjuks vihmane, seega veetsime suurema osa ajast poodides, sest Tobi vajas talvejopet (mille ta ka leidis) ja Hasmik samuti, kuid tema kahjuks ei leidnudki. Tobi sõber oma sõbrannaga liitusid ka meiega ning ilmselt seetõttu oligi ka Hasmikul raske midagi leida - see kambakesi koos poodides käimine ei ole üldse hea mõte mu meelest. Vähemalt oli naljakas. Poodide vahepeal haarasime kuskilt hõõgveini ja jalutasime pisut ikkagi ringi. Nägin esmakordselt toomkirikut ja värki - Erfurt on tõesti ilus koht, eriti meeldivad mulle nt gootistiilis kirikud jm ehitised seal. Pärast seda oli meie missiooniks söögikoha leidmine. Valisime kolme koha vahel. Kõmpisime päris palju kohani, kuhu minna otsustasime ning siis selgus, et seal polnud ühtegi vaba lauda. No fine, kõmpisime siis veeel ja otsustasime ühe hiinaka kasuks. Jõime sakit ja õlut ja sõime end ikka kõvasti üle, sest sealsed eined on ikka hiiglaslikud - mehed väitsid, et mu taldrikul oli vähemalt kilo riisi ja et ma ei suuda seda ära süüa, aga..tühjaks mu taldrik sai. Tobi sõber-sõbranna lahkusid pärast pidulikku söömaaega ning jäime kolmekesi, käisime veel ühes poes ja siis läksime McDonaldsisse, kus ma sain oma pehme jäätise ja Tobi-Hasmik oma Apfeltasched ja muidugi Cola, sest me olime üsna unised siis juba. Plaan oli kluppi minna, seega oli meil seal üsna palju aega ning õnneks mingitest teemadest rääkides hakkas uimane olek ka üle minema. Viskasime võimalikult palju asju Tobi autosse ja suundusimegi kluppi. Klubiks oli siis Musikpark Erfurt. Sealne süsteem oli klubi puhul minu jaoks uudne, ehk pileti eest makstes saad sa plastikkaardi (nagu nt Vapianos), samal ajal pead muidugi ka kaamerasse naeratama, ehk su nägu jäädvustatakse. Siis see kaart ongi su maksevahendiks kogu peo jooksul, ehk klubis sees rahaga arveldamist ei toimu. Klubi oli üsna suur: 3 saali, millest üks oli tehno, teine igasugune haige (loe: tore) muusika ja kolmas hip-hop + eraldi kokteilibaari osa ka. Harjumatu ja vastik oli muidugi see, et kokteilibaaris ja hip-hop saalis tohtis ka suitsetada. Aa, ja tore oli ka see, et näiteks autojuht ehk Tobi sai endale võtta spetsiaalse autojuhi-kaardi, millega ei saa ta baaridest alkohoolseid jooke osta - üsna hea idee. Positiivne oli ka nt see, et WC-des olid ka deodorandid ja juukselakid kõigile kasutamiseks - see, eriti deodorant, kuluks ka Eestis nii mõnelegi klubilisele ära. Saime endale Hasmikuga tantsuplatsil ka mingid "sõbrad", kes mind täiega häirisid ja siis ma põgenesingi lõpuks lauda Tobi juurde istuma. Näiteks klubis inimeste juttu ma absull ei mõista, ma mõistan ikka aeglast ja selget saksa keelt - sellele sain seal ka kinnitust. Mu uus "sõber" tuli mulle ka laua taha järele, aga lõpuks ta õnneks mõistis, et ma polnud temast väga huvitatud ja jättis rahule. Seejärel suundusime tehnosaalist sinna haige muusika saali, kus siis lasti väga seinast-seina laule ning kui kõik saksa rahvuslaulud vm saksa keelsed lood välja jätta, siis olin ma võimeline kõiki kaasa laulma muidugi. Seal läheduses olimegi peo lõpuni ehk kella kolmeni (pühapäev oli siin seekord Vaikne Pühapäev, ehk reaalselt püha päev)ja seejärel suundusimegi ilustikenasti koju. Pühapäeval ei teinud ilmselt suurt midagi. 

Mul alati normaalsed sõbrad :D

Klubis olid isegi liblikad

Rong see sõitis tsuhh tsuhh tsuhh

Järgnev nädal oli täielik jõululaada nädal. 

26. novembril käisime pärast lasteaeda Hasmikuga Weimari Weihnachtsmarktil - ikka mandleid söömas ja hõõgveini joomas ja niisama (muidugi oli meil vaja ka poes käia jne). 

28. novembril algas lõpuks ometi Jenas meie keelekursus. Kuna see kohtumine Stefaniga (meie "õpetajaga") venis väga pikaks, siis olin ma seal üsna suremas, ehk meganäljane ja peavalus jne. Ta oli meile küll ka traditsioonilisi jõuluküpsiseid küpsetanud, kuid ka need ei aidanud - nüüd muidugi tean, et see õudne peavalu oli hoopis sellest, et ma polnud päeva jooksul üldse midagi joonud. Pärast Stefaniga kohtumist käisime veidi ka Jena Weihnachtsmarktil ringi, aga kuna mu peavalu oli ikka väga häiriv, siis olin seal pigem zombie ja otsustasimegi võimalikult ruttu koju minna. Kohtumise jooksul koostasime ka Sprachtandem-partneri (keeletandemi partneri) otsimise plakatid, mida hiljem ka Jena ülikoolihoonesse üles riputasime. Eesmärgiks on siis leida keegi, kes oleks sinu emakeelest vms keelest, mida sa õpetada suudaksid, huvitatud ning pakuks vastu keelt, mida sa soovid. Ma suhtusin sellesse üsna skeptiliselt, sest kes siin ikka eesti keelt õppida tahaks, aga üllataval kombel sain samal öösel juba kirja (kusjuures pool sellest oli eesti keeles) ühelt tüübilt, kes siis eesmisel aastal pool aastat ERASMUSe kaudu Tartus riigiteadusi õppinud oli. Ehk see asi toimib ka reaalselt :D

29. novembril läksime Hasmikuga õhtul Tobi juurde - plaanis oli filmiõhtu. Kaks Tobi sõpra ja üks sõbranna liitusid ka meiega. Me vaatasime vist neli filmi ära - viimase ajaks olime ainult mina ja Hasmik alles jäänud ning meiegi silmad vajusid poole filmi ajal looja. Mingist filmist ei saanud ma ka muhvigi aru, aga see selleks, vähemalt üritasin. 

Vaade Tobi aknast

30. novembri ehk laupäeva hommikul st lõunal pidime ikka väga kaua Hasmikuga Tobi jääkülmas toas ootama, et suures toas magav Tobi ka elumärke näitaks vms. Lõpuks ta seda ka tegi, siis sõitsime korraks poodi ning hommiku-lõunasöögiks tegi Tobi meile juustufondüüd, mm mm mm. Siis vaatasime veel viimase pooleli jäänud filmi lõpuni ja suundusime meie juurde ja siit edasi Erfurti - plaan oli sel korral Weihnachtsmarkti avastama minna. Ilm oli alguses vastikult lörtsine, kuid õnneks Erfurti jõudes oli lört lakkanud ning pigem oli üllatavalt soe. Weihnachtsmarktil oli miljon inimest, seega oli seal üsna raske liikuda, aga ilus muidugi ka. Minu tungival soovil läksime Hasmikuga ka vaaterattaga sõitma ning me kumbki ei kahetse seda, pärast jõime veel hõõgveini ja suundusime üleliigseid asju autosse viskama ja oligi taaskord aeg kluppi minna. Sel korral oli ka special-pakkumine, millega 3 sõpra said kolme peale 50 euri baarikrediiti, ehk tore-tore. Mingil hetkel liitus meiega ka üks Tobi sõber ja kogu öö möödus praktiliselt tantsides (no vähemalt mul, sest ma istuda väga ei viitsinud). Peo lõpus sain taaskord mingi "sõbra", kes õnneks seekord oli pigem meeldiv ja naljakas ehk veits kummaline kohati, võib olla seda ka seetõttu, et sel hetkel olime seal haige muusika saalis ja juba need lood olid väga koomilised, seega ka tantsu-kaasa laulmise osa. Mingitel hetkedel siiski põgenesin taaskord ja nii nelja-viie ajal suundusime sel korral ka koju. Kuna Tobi põhimõtteliselt juba magas autos, siis jäi ta meie juurde ööseks ja ta magas ka siin põhimõtteliselt pool päeva maha. 

1. advendi veetsimegi Hasmiku-Tobiga koduselt peamiselt söömistähe all ja niisama väga palju iba suust välja ajades. Ka hea ajaveetmine. 

1st Advent

Nädal lasteaias läks taaskord kiirelt.

Kingituste aeg

 Kolmapäeval katsetasin esmakordselt ise juuste värvimist - polnudki nii hull, täitsa tore hoopis, sest me kohati naersime Hasmikuga ikka kõhud kõveras. Ta aitas ka pisut, kuigi ka tema polnud seda kordagi varem teinud. Õnneks oli tulemus väga normaalne. 

7am in the morning...

Neljapäeval käisime jälle Jenas keeletunnis, mis oli sel korral pisut asjalikum ja Stefani "kabinet" oli ka mõnus-hubane küünalde ja sooja teega. Pärast käisime taaskord poodides: Hasmik tegi jõulushoppingut ja koju jõudsime alles pärast üheksat, ehk ikka üsna väsitavad on need sellised päevad. Ja õues oli ka megatuul-tuisk, mis lisas väsimust-nõmedat tunnet, aga kodus sai õnneks taaskord sooja. 

Reedel ärkasin väga entusiastlikult vara nagu ikka (ma käin nüüd bussiga, seega ärkan juba poole 6 ajal, et 6.49 bussil olla) ning pressisin end läbi tuisu bussipeatusse ja ootasin ja ootasin ja ootasin ja lõpuks läksin koju tagasi, sest ilmselgelt buss ei tulnudki. Nojah, siis oli mul 2 tundi järgmiseni. Üritasin teega veits sooja saada ja siis ärkas ka Hasmik üles ja siis saimegi koos lasteaeda minna. Eile oli ühtlasi ka esimene päev kolme kuu jooksul, mil lapsed ei läinud õue, ehk tuul oli endiselt kohutav - muidu peavad lapsed ükskõik mis ilmaga natukeseks ikka õues käima. Kuna õhtul oli Advendilaat, siis jäingi selle alguseni, sest nii ehk naa pidin hiljem minemise tõttu kauemaks jääma. Sai bratwursti ja hõõgveini ja ühtlasi proovisin esmakordselt kõigi jõululaatade üht hitti, milleks on schokoapfel, ehk terve õun on shokolaadiglasuuriga kaetud ja pulga otsas. Nüüd olen õnnelik, et ma selle proovimise kohaks just lasteaia valisin, sest selle söömine oli üsna keeruline ja kõik kohad olid lõpuks šokolaadiga koos. Ahjaa, eile oligi siin Nikolaustag, ehk siis ainus päev, mil siin Nikolaus käib ja lastele kinga sisse kingitusi toob. 

Üks õnnetu jõuluvana

Nikolaus käis ka minu sussi sees

Vaatamata sellele, et olin üsna tõbine, otsustasin pärast laata ikka Weimarisse sõita, et oma Sprachtandem-partneriga kohtuda. Mõnus tuisk oli väljas - ikka õige talve tunne. Kohtusime mingis uhkes restoranis, millest mul ilmselgelt varem aimugi polnud ja tegelikult oli päris tore kellegagi vahepeal ka eesti keelt rääkida. Minu kõrva jaoks on sakslaste peamine viga muidugi see, et nad räägivad niiii vaikselt ja ma pean üldjuhul korduvalt üle küsima, et mis nüüd küll öeldi. Väga pikalt siiski ei lobisenudki ja kella üheksaks suundusime juba rongijaama, sest kuigi mu rong käib muidu kord tunnis, siis pärast kella kümmet rongi ei ole ja ma oleks pidanud muidu meeletult kaua ootama. 

Täna oleme Hasmikuga terve päeva kodused olnud. Sõime pika hommikusöögi ning pika lõunasöögi, mille raames mina tegin kotlette ja tema praadis kartuleid ja tundub, et jäämegi täna kodusteks ja ravime end näiteks mõne filmi saatel, sest järgmine nädal tõotab väga jõulupidude-rohke tulla ja siis jätabki Hasmik mu selleks aastaks maha...