Shalalala

Ehk tegelikult kirjutan siia hetkel ainult seetõttu, et mu Fervex on veel joomiseks liiga kuum ning mul ei ole muud teha (peale värisemise). Kirjutan siis eilsest. 

Eile oli väga laisk laupäev. Magasin üsna kaua ja enesetunne polnud ka just kõige parem ning olime Hasmikuga niisama megauimased ega jaksanud end üldse liigutada. Vahepeal tuli mõlemal siiski koristustuhin peale (kuigi me pidime tegelikult esialgse plaani kohaselt juba kell 14 Apoldas olema) ning nii meie elamine pisut tolmuvabamaks saigi. Nagu meil siin viimasel ajal kombeks on, siis otsustasime taaskord 10 minutit enne selle tunni rongi väljasõitu, et läheme just sellega. Megakiire riiete vahetus ning asjade pakkimine (pidime ööseks jääma) ja rongile me jõudsimegi. Teel Apoldasse me kumbki üksteisega eriti ei rääkinud ning kumbki ei tundnud sellest ka väga puudust (Hasmik oli väsinud-uimane ja ma tõbine). Apoldasse jõudes vudisime ruttu Carmeni juurde ning Andreia (uus Portugali vabatahtlik) oli juba seal ja neil oli veini joomine teoksil. Mingi aja pärast saabus ka Carmeni hispaanlasest sõber, kes juba üle aasta Saksamaal elanud on, ning istumine jätkus. Tundus, et teised ei tahtnud veel nii pea linna peale minna ning otsustasime Hasmikuga kahekesi mulle uut sim-kaarti otsima minna. Kui eelneva postitituse piltidelt on näha inimtühi Apolda, siis eile oli see kõike muud kui inimtühi. Punktist A punkti B jõudmine võitis suure rahvahulga tõttu kohutavalt palju aega, aga lõpuks (pärast kohalikelt väikeste juhiste küsimist) leidsime siiski ka vajaliku kaubamaja üles. Kahes poes, kus tavaliselt uusi kõnekaarte müüakse neid eile ei olnud ning lõpuks leidsime ühe telefonipoe, kus ikka müüdi. Sealse müüjaga oli väga pikk arutelu ja seletus selle kõnekaardi kohta, sest tuli välja, et ta ise ei teadnud selle kohta ka suurt midagi. Siis irvitas ta muidugi selle üle, et me Nohras elame ja päris niisama, et mis me seal teeme jne. Arvan, et olime seal vähemalt 20-30 minutit ja tegelikult on mul siiski mingi jama selle kaardiga, aga vähemalt helistada-kirjutada saan. 

Käisime Hasmikuga veel mõnes poes talle saapaid otsimas ning seejärel otsustasime ka päevavalges ikka sibulaturu üle vaadata. Palju kalleid sibulaid ja samas toredaid asju, mida süüa-juua. Sõime kohustuslikku sibulapirukat (lubasin seda millalgi ka ise teha) ning jalutasime edasi ja läksime toidupoodi ja suundusime tagasi Carmeni juurde. 

Sibulad

Ja veel sibulaid

Zwiebelkuchen aka sibulapirukas

Üks mu lemmikmaju (see roosa pool muidugi)

Carmenit oli just peavalu tabanud ning ta läks magama ja me siis neljakesi istusime küünlavalgel ja jutustasime niisama. Naljakas oli see seetõttu, et too hispaania tüüp oskas ainult hispaania ja saksa keelt (viimast üsna minimaalselt) ja portugali tüdruk oskab ainult portugali ja inglise keelt ning saab aru hispaania keelest. Siis me pidevalt unustasime ära, mis keeles me rääkima peaks. Ja minu jaoks on endiselt üsna keeruline hispaanlaste räägitavast saksa keelest aru saada, sest nad hääldavad kõiki sõnu nii teistmoodi ja see on kohati päris koomiline. Samas ei saa nemad minu saksa keelest ka alati aru, seega on üsna sama seis. Kuna mu keha muutus aina kuumemaks ning enesetunne aina kehvemaks, siis otsustasin, et tahan ikka samal õhtul koju minna ning kuigi ma pakkusin, et Hasmik võiks ikka teistega jääda, siis tahtis ta ka ikka kaasa tulla. Lõpuks oligi nii, et meie hakkasime rongijaama liikuma siis kui teised linna liikuma hakkasid. Ja kuna me teiste järele ootasime, siis pidime Hasmikuga sõna otseses mõttes rongijaama poole jooksma ning mingil hetkel taipasime, et tegelikult tuleb rong 10 minutit hiljem kui me alguses arvasime ja meil on aega pisut rahulikumalt võtta - väga halvad ideed (algselt teiste järele ootamine ja siis rahulikumalt võtmine), sest rongijaama jõudes selgus, et piletiautomaadi taga olev saba on üsna pikk ning otseloomulikult oli tegemist purjus inimestega, kellel võttis piletiautomaadiga läbi saamine tavalisest kõvasti rohkem aega. Ja pilet tuleb kindlasti sealt automaadist osta, sest muidu saab trahvi (selles rongis pileteid ei müüda). Sinna jõudes oli rongi väljumiseni 5 minutit aega. Lõpuks saime piletid prinditud just siis kui rong juba ees oli ning nii kiiresti pole ma ammu jooksnud (rong peatub seal megavähe ning rongini jõudmiseks oli vaja veel maa-alusest tunnelist läbi minna). Aga me jõudsime. Weimaris pidime uut rongi üle poole tunni ootama ning sel ajal taaskord vaikisime ja Hasmik magas ja ma lihtsalt värisesin. Õnneks oli rong varem ees ning saime sinna sooja minna. Seal oli ka huvitav seltskond. Ühtedel käis suur pidu, siis istus meie kõrval inglise keeles rääkiv paarike, kes ka Nohrasse tuli (ning mustanahaline naine tuli sinna esmakordselt ja oli väga vaimustuses ja rongisõidu ajal pidas maha pika filosoofilise teksti "selle õige" leidmisest ja ideaalidest jne), mulle näoga vastamisi istus üks muheda naeratusega noormees ning üsna hea oli ka hetk, mil keegi oli WC-s ja siis mingi tüüp tahtis ka sinna minna ja katsus ust ja üle terve rongi kõlas valjuhäälne teade "WC on hetkel hõivatud, palun oodake" - sel hetkel me lihtsalt selle tüübiga naersime mõlemad üsna kõvasti ning mul oli päris raske pidama saada. Ja siis saime koju ja sai end pisut üles soojendada ning magama minna. 

Täna magasin eriti kaua ning oli taaskord väga halb olla. Võtsin siis paar tabletti sisse ja olime terve päeva kodused. Vahepeal kokkasime, vaatasime venekeelset filmi ja siis olime taaskord niisama. Ja nii see nädalavahetus lõppeski. Õhtuks tundsin end juba väga hästi, kuid nüüd on jälle selline imelik tunne. Loodetavasti homne on jälle parem!

Bis später!

And the time just flies...

Hallo-hallo!

Täna jätsin seljataha teise "päris" (töö)nädala lasteaias. Aeg on vahepeal nii kiirelt möödunud, et polegi olnud aega ega mahti siia midagi kirjutada. Tunne on selline, justkui oleks ma siin juba aastaid olnud. Ma ei teagi, kas see on nüüd hea või halb. Ilmselt on see sellest, et tekkinud on rutiin. Õnneks on rutiinne ainult päeva esimene pool ehk 7-16, sest pärast seda on päevad ikka erinevalt edasi arenenud. 

Varahommikuti enne hommikust jalutuskäiku

Eelmise nädala esmaspäeval (16.09) olin muidu üksi kodus, sest Hasmik käis boyfriendil külas ja ei jõudnudki sealt rongiliikluse tõttu õigel päeval kohale. Esmaspäeval-teisipäeval olingi tegelikult üsna kodune ja tõbine ning ilmad olid tõsiselt masendavad. 

Pausid lasteaias kui WiFi-parooli ega Hasmikut polnud

Teisipäeva (17.09) õhtul saabus siiski Hasmik ja kolmapäeval olime kutsutud nö külakoosolekule, kus olid väga vanad inimesed... ja meie. Kui ma algselt kahtlesin, kas ikka peaksin minema või mitte, sest seal olid siiski ainult saksa keelt kõnelevad inimesed, siis pärast oli mul hea meel, et ikka läksin. Inimesed olid väga toredad ja üllataval kombel sain ma väga palju aru, millest räägiti. Kui see koosolek läbi sai, siis läksime kohaliku majori aka küla/linnavanema juurde edasi veini jooma ning ka meie naabrinaine, kes meid koju tooma pidi, liitus meiega. Seal oli pisut hubasem ning vabam olek ning saime rohkem tuttavamaks ja tegelikult on sakslastel ikka päris hea huumor - seega saime ka päris palju naerda. 

Neljapäeval (19.09) sõitsin lasteaiast bussiga Weimarisse ja mul oli umbes poolteist tundi, et Hasmikut oodata. Kuna mul oli megapeavalu, siis astusin esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse, et pisut turgutust saada ning samal ajal algas õues tugev paduvihm. Nii ma seal siis istusin ja aega surnuks lõin. 

Oodates

Kui Hasmik tuli, siis jalutasime niisama linnas ringi. Loomulikult pidime kurikuulsat Thüringen Bratwursti sööma ja jalutasime ka kohalikus megasuures pargis...ja enne rongile minekut käisime ka toidupoes - see meie linnaskäigu mõte tegelikult oligi. 

Seal, kus ka inimesi liigub

Bratwurst!!!

Reede õhtul olime ka kodused ja tegime hoopis filmiõhtu. Vaatasime armeeniakeelset filmi (!!!) Armeenia ajaloost ingliskeelsete subtiitritega. Filmi vaatasime muidugi neti vahendusel ehk loomulikult meie koridoris. 

Filmisnäkk

Laupäeval (21.09) kohtusime teistega ehk Carmeni ja Giusy ja ta boyfriendiga Weimaris. Giusy läks oma Boyfriendiga üsna pea oma teed, me (ülejäänud) jäime siis linna peale jalutama, istusime kenas välikohvikus, nautisime ilusat ilma ning mingil hetkel kohtusime Tobiasega ja läksime Aasia restorani sööma. Pärast seda käisime natuke poodides ja veel linna peal ning pärast pikka arutelu suundusime meie juurde. Siin kuulasime lihtsalt muusikat ja jutustasime - mina olin suurema osa ajast omas mullis, st terve päeva tegelikult. 

Pühapäeval oli ilus ilm ning kuigi Carmen ütles esialgu, et sooviks üksi olla, siis otsustasime siiski Apoldasse sõita ning läksime Carmenile külla, sõime seal, vaatasime mingit filmi ja läksime inimtühja linna jalutama. Pühapäeval on siin siis kõik poed, sh ka toidupoed, suletud ning avatud on vaid mõni üksik söögikoht. Olime niisama ogarad ja mingil hetkel saime jällegi Tobi-ga kokku ja ta näitas meile mingit ilusat kohalikku parki. 

Kõik siinsed majakesed on mu meelest väga armsad

Üks mees ikka istus 

Tühi linn

Mõni inimene ikka oli ka 

Väsinud lapsed

Sehr lustig

See nädal läks kuidagi eriti-eriti kiirelt. Ilmad olid ilusad ja soojad, lapsed olid ka paremad (ilmselt oli see ka seetõttu, et neid oli kahel päeval vaid 11 kohal ja sel nädalal olin kasvatajaga, keda lapsed lihtsalt armastavad...ja ka rohkem kuulavad). Igal juhul hakkasid päevad lasteaias megakiirelt minema, sest kui ma kell kaheksa kohale jõuan, siis osad söövad seal veel hommikust ning kui nad lõpetavad, siis hakkan vabatahtlikega puuvilju lõikuma ning täna muidugi juhtuski see, mida ma kartsin, ehk üks tüdruk lõikas endale näppu ning muidugi pidi ta seda terve päeva kõigile näitama. Nojah, ikka juhtub. Pärast puuviljade lõikumist süüakse puuvilju ning samal ajal saavad teised mängida ehk ma üldjuhul joonistan-kleebin kellegagi midagi. Siis on aufräumeni aeg ehk kõik lauad peavad koristatud olema ja iga laps peab omal kohal istuma ja siis moodustatakse järjekord, mille alusel nad riideid vahetama saavad minna ja siis on riietumine ja õueminek - kõige aeganõudvam tegevus ongi enne õue minekut riiete vahetus. Õues on neil ka omad tegevused ning pärast on juba lõunasöök (mis võtab ka palju aega) ja voodite tegemine ja uneaeg 2h ning pärast ärkamist nad enam nii hullud üldjuhul ei ole ning osadele tulevad õige pea ka vanemad järele ehk põhimõtteliselt kui lõunauinaku järgse vahepala nõud ja muud asjad koristatud on, siis ongi mul aeg kodu poole kõndima hakata. Ja ma ei saa aru, kuidas need lapsed nii palju söövad - lõunasööki võtab mõni kolm korda ning suuremate portsudega kui minul üks on + neil on pärast magamist igal ühel väga ägedate toidukarbikestega kaasas võileivad ja maiustused ja tundub, et nad on ikka näljased. Aga see selleks. 

Sel nädalal käisime veel ühel päeval Weimaris ja leidsime sealt ka kohaliku raamatukogu üles ning ilmselt teeme end seal ka kasutajateks. Eile oli meil Jenas informal kohtumine tulevase keeleõpetajaga ning millegipärast ma kujutasingi ette, et ta võiks umbes selline olla, ehk siis tüüp oli rastapatsidega ja pärast põgusat tutvumist ja plaanidest rääkimist läksime metal-baari õlut jooma. Keeletunnid hakkavad ilmselt huvitavad olema. Muidugi sai ta väikse ristküsitlusega ka aru, et ma olen tagasihoidlik ja sellepärast ei räägi eriti, kuigi tegelikult oskan ja saan aru. Pärast jõudsime Weimarisse täpselt sel ajal, mil ühtegi rongi ei läinud ja nii me pidime üle pooleteist tunni rongi ootama, ehk jalutasime niisama üsna tühjas pimedas linnas (siin pole ülikool veel alanud, seega on tudengilinnad veel üsna tühjad) ning lõpuks olime ikka päris jääs ega jõudnud seda rongi ära oodata. Koju me siiski jõudsime ja nii oligi. 

Täna oli ilus päiksepaisteline hommik, kuid megakülm.

Hommik Nohras

Ilmselt on mul täna ka palavik, sest olen terve päeva parajalt õhetanud ning mingi nõrkus on ka peal ja kui tavaliselt lapsed ütlevad, et mul on niiii külmad käed, siis täna öeldi, et mul on niii soojad käed, seega ilmselt midagi ikka keeb minus vaikselt. Täna jäingi täitsa koduseks ning Hasmik käis üksi linnas, pärast tegin talle kojutulekuks toidu valmis ning siis sõime ja nüüd olen niisama internetis surfanud, juhei. 

Homme lähme Apoldasse Zwiebelmarketile ning võimalik, et jään ka ööseks sinna ja teeme midagi toredat. Aitab küll tänaseks, võimalik, et see jutt nüüd just kõige selgem ei tulnud. 

JENAer Altstadtfest und so weiter

Hetkel on rahulik "hommikune" olemine kodus. Naljakas, et ma olen siin vähem kui nädala elanud ja tunne on justkui ma oleksingi kogu aeg siin elanud - ma kohanen ikka liiga kiiresti. 

Eile siis oli Jena Altstadtfest-i päev (vanalinnafestival). Mina ärkasin juba veidi pärast kaheksat, sest läksin normaalsel ajal magama ja ma magan siin end päris hästi välja. Hasmik teeb siin see-eest unerekordeid ja ärkas alles 11 ajal ning ühtlasi jäime meile sobivast rongist maha. Mis seal siis ikka, läksime järgmisega ja siis veel uue rongiga Jenasse. Seal otsisime Tobit ja Carmenit ning tuli välja, et me olime alguses samas rongijaamas isegi, aga kuidagi rääkisime üksteisest väga mööda - üles me nad muidugi ka leidsime. Ma nägin Tobit esimest korda, kuid olin temast Hasmiku kaudu eelnevalt palju kuulnud. Millegipärast kujutasin ette, et ta on väga vana ja mingi eriline veidrik - õnneks siiski polnud. Tobi on siis n-ö kõigi vabatahtlike sõber, ehk talle meeldib väga palju uute inimestega tutvuda ja suhelda ning nagu ma aru sain, siis tal siin kohalikke sõpru eriti palju polegi. 

Kuna päeval midagi eriti huvitavat festivalil ei toimunud, siis läksime ühte kohvikusse istuma ja kohvitama. Siin on asjad kuidagi suuremad kui ma harjunud olen. Näiteks väike latte oli siin minu mõistes suur latte ja siis ma olingi segaduses, aga see selleks. Pärast rahulikult istumist-jutustamist suundusime poodidesse ning olime nagu peata kanad ega leidnud midagi, mida otsisime. Kui ma otsustasin veel ühes poes käia enne kui sellele tegevusele punkti paneme, siis just sealt leidsingi sooja kapuutsiga dressika endale - jess, success. Siin on siis vaja natuke teistsuguseid ehk väga sooju ja vihmakindlaid jne (loe: maaka) riideid - mul neid kuigi palju just ei ole. Siis me ei suutnud otsustada, mida teha: kas süüa jäätist või midagi muud ja lõpuks sõi ainult Carmen jäätist ja meie istusime-jutustasime ning siis oligi kell juba nii palju, et pidime Hasmiku rongi peale saatma (ta läks Hollandisse boyfriendi juurde). 

Kui Hasmik kenasti rongi peale sai, siis läksime tagasi vanalinna, ostsime poest mõned kohalikud karastusjoogid ja lihtsalt chillisime. Mingil hetkel käisime taaskord ka pommes frites-eid söömas ning pärast seda oli festivalile juba rohkem ja nooremaid inimesi kogunenud ning hakkas ka mingi tore ja laval suht crazy grupp esinema (Venemaalt, kusjuures). Kuni veel valge oli, siis mööduski õhtu pidevalt ringi jalutades ja jälle festivalikohas käies jne. Korraks oli väike kokkupõrge ka mingite natsi/skinheadidega või kellega iganes, kes ei olnud nii toredad, aga eks siin ole igasuguseid jah. Pärast toredat venebändi esines Colour Rain, mis mulle ka väga meeldis. See oli muidugi selline suht teenagerite-le peale minev pop-rock, aga mulle täiega meeldis selle tüübi hääl ja eks ma ise ka veel paras pubekas. Täna tuli meelde, mis bändi see mulle veits meenutas - Outloadz-i vist. Aga iseenesest oli täitsa tore festival ning lõpus oli ka ilutulestik, millest ma kahjuks vaid väikest osa nägin, sest see toimus ühe suure hoone taga ja sinna oli võimatu läbi rahvamassi pääseda, et midagi näha. Aga see kestis kuidagi eriti kaua - kauem kui Eesti ilutulestikud tavaliselt. Pärast otsustasime, et läheme Weimarisse peole, aga sinna jõudes otsustasime, et oleme selleks ikka liiga väsinud ja tulime siia meie korterisse. Korraks läbi astumisest sai muidugi nii kolmetunnine istumine ja kitarri saatel laulmine vms, aga lõpuks vajusime juba üsna ära ja siis Tobias ja Carmen sõitsid ära (nad elavad siis samas linnas ehk Apoldas). Ahjaa, isegi mina sain kitarrimuuvi selgeks - ehk polegi nii lootusetu juhtum, haha. 

Täna olen suht terve päeva kõhuvalus vaevelnud, pannkooke teinud ning niisama olnud ja muusikat kuulanud. Kuna nüüd on ka päike välja tulnud, siis ehk lähen ka natukeseks jalutama vms, sest päikest ei näe siin just eriti tihti. Vahepeal käis mingi tüdruk ukse taga, st tegelikult ta helistas vist alt, aga ma ei saanud aru, et see minu korteri helin oli, aga igaks juhuks läksin aknale ja siis ta tuli tagasi ja tahtis, et ma maja taga mingi värava avaks, aga kuna ma ei teadnud, mis värvat ja kuidas ma avama peaks, siis jah, ma ei osanud teda aidata ja ta läks ära. Käisin korraks ka Hasmiku toas ja nägin alles täna esimest korda, et maja taha on ka mingi tiik kaevatud :D

Ja eilsest muidugi ka fotojäädvustused: 

Festivalimelus

Kõik koos

Ja alkoholi pole vajagi

Seal on kogu aeg karussellid!

Tore grupp Venemaalt

Siis kui vanemaealiste sekka oli ka rohkem noori tulnud

Colour Rain - mulle tegelikult väga meeldis selle tüübi hääl

Veel toredaid jooke (ps see õlle ei pidanud hea olema)

Koridoritsill (aka vaesed naabrid)

13 und Freitag

Hallo Freunde! 

Kuna tahtsin telefonist otse arvutisse pilte saada, siis jamasin oma 2 tundi telefonijuhtmega, aga see selleks. 

Vabatahtlikud

Eile oli meie viimane hommik, mille üheskoos Familienzentrumis veetsime, seejärel pakkisime Giusy asjad auto peale ja sõitsime esmalt panka pangakaarte taotlema, seal läks üsna kiirelt ning töötajad olid väga sõbralikud. Minu ID-kaardiga oli taaskord natuke seletamist, sest seal polnud konkreetset sünnikohta või ID-kaardi väljastuskohta kirjas, aga sai ka ilmsa selleta - ehk kirjutasin neile eraldi paberi peale. Kui asjad pangas aetud saime, siis suundusime Bürgelisse, kus jätsime Giusy uude koju asju lahti pakkima ning suundusime tagasi Bad Sulzasse ja mahutasime ülejäänud asjad auto peale. Siis näitas Rene Carmenile ta tulevast koduteed Apoldas ja lähimat rongipeatust jne ning viisimegi ka tema ta uude koju. Kuna tema elab Apoldas sealse perekeskuse majas, siis saime seal ka kohvitada ja küpsiseid süüa ning kohalike töötajatega tutvuda ning suundusime edasi. Järgmine peatus oli taaskord mingi ametiasutus, kus Hasmik endale kohaliku elamiskaardi sai ning seejärel võtsimegi suuna Nohra poole. Õnneks oli Rene-l Weimaris mingi kohtumine, seega saime temaga sinna poodi (meie külakeses ju pood puudub ja peame iga kord rongiga Weimarisse sõitma). Natuke naljakas ja harjumatu oli kellegagi koos sisseosta teha, sest iga kord kui ma midagi võtma hakkasin ütles Hasmik, et meil seda ja seda on kodus, seega pole vaja võtta. Nii läks poes käik üsna ruttu ning õige pea oligi aeg rongile suunduda. Esimest korda siin poes käies tundus küll, et toidukraam on tsipa odavam kui Eestis, mitte nüüd meeletult odavam, aga asi seegi. Rongis sain esimest korda ise piletit osta, jess. 

Kodus tegime mingit jaapanipärast nuudlirooga, jõime mingit miniveini, mis Hasmikul oli ja sõime shokolaadi. Pärast kehakinnitust suundusime õue, et ma oma ratast proovida saaks. Tagumine pidur ei töötanud ja esikumm oli pisut tühi, aga muidu sõitis küll, kuigi jah, ma pole linnakummidega rattaga sõitma harjunud - ehk nalja saab kui ma päriselt rattaga oma tulevase igapäevase teekonna ette võtan. Kui ratas proovitud, siis käisime maja kõrval loomakesi vaatamas 

Väike laaaaama

ja kohtusime ka naabrinaisega, kes lubas oma tulevastel külalistel hiljemalt täna õhtul mu ratast vaadata ja ühtlasi lubas mu ka oma internetti ühendada - muidu ma hetkel siia ei kirjutaks. Õhtu mööduski enamjaolt internetti otsides ja vaikselt asju lahti pakkides. Väga harjumatu on minu jaoks olukord, kus kõik asjad kappi ära mahuvad ja ruumi on justkui ülegi. 

Mein Zimmer vol 1

vol 2

Das Bad

Die Küche

Hommikul sain ka kenasti üles, jõudsin ka kohvi ja võileibu teha ning Hasmiku üles ajada, sest ta juba eelnevalt hoiatas, et võib väga viimase minutini magada. 7.45 astusime toast välja ning teekond oli ikka üsna pikk läbi niiske udu. Nägin siis esmakordselt oma tulevast rühma ning sain ühtlasi ka 2,5 h ainult saksa keeles rääkida. Polnudki nii hull, kuigi laste jutust on siiski veel üsna raske aru saada. Omavahel on nad kohati üsna õelad ka, aga see vast läheb aja jooksul ka üle. Kui lastega õues käidud oli, siis asusin nende lõunasöögi alguses ehk kella 11 ajal kodu poole teele. Nüüd ei saa ainult vanaema mulle öelda, et tema koolitee oli omal ajal 3 km ja ta pidi seda iga ilmaga kõndima, sest mul on samamoodi. Korraks arvasin tagasiteel ka, et eksisin ära, aga siis oligi kodu juba ümber nurga, jess!

Piltidega pole ma ka kitsi (nüüd, mil telefon arvutiga vahekorras olnud on). 

Esmalt külatiigikesest mööda

Seejärel mööda külatänavat

ja siis siit

ja edasi pikalt mööda alleed

ja vahepeal kohtab lehmamustrilist hobust

ja seal taga on hiiglaslik Lenini kuju

ja siis jätkub tee (ilusa ilmaga paistaksid taustal ka mäed)

Nüüd ootan Hasmikut, kes just praegu siia poole liikuma peaks hakkama ning siis saab juba midagi süüa teha ja nädalavahetusplaane arutada. 

Willkommen!

Hallo!

Siin ma nüüd siis olen. Istun Saksamaal Bad Sulza Familienzentrumi (perekeskuse) elutoas, söön itaalia küpsiseid ning kasutan kohalikku hakkivat wifi-t. Akna taga sajab vihma, seega nii palju mu jalutuskäigust ilusas kohas. 

Võib-olla keegi küsib, et kuidas ma siia sattusin. Nimelt pakkisin laupäeval Kohtla-Järvel kohvrid, sain viimast korda enne pikka pausi Karmoga kokku, pakkisin pühapäeva hommikul veel pisut ning suundusin mugava express bussiga Tallinna poole (thank God for them), viskasin asjad Kopu juurde, sõitsin Mannu juurde, kohtusin oma saatvat organisatsiooni esindava naisega (ka Avega), kohtusin taaskord Kopu juurde jõudes veel Aleksandraga ja nii jõudiski kätte esmaspäeva hommik, mil oli aeg oma hiigelkodinatega taaskord neljandalt korruselt alla veereda. 

Teekond algas sellega, et taksojuht sõitis valesse kohta, kuid õnneks siiski jõudis mingi aja pärast (loe: pärast seda kui ma taksofirmasse helistasin) siiski minuni. Taksojuht ise oli tore mees, kes oli väga kapi välimusega ehk suur-turske-kiilakas-punase_pealuudega_rätikuga jne. Õnneks aitas ta mul kenasti asjad ka taksost välja saada ja soovis ka kena reisi. Lennujaamas selgus, et oleksin pidanud siiski kodus eelnevalt online check in-i tegema, sest AirBaltic firmat seal lennujaama automaadis polegi. Lennujaamas oli siiski ka vabakasutuseks netiga aparaat ning sain selle siis seal teha (säästsin 10 euri, juhuu). Otsustasin kohvrit siiski mitte kiletada ning suundusin otse pagasit ära andma. Pagas oli 19,8 kg, seega mahtus täpselt mu 20 kg piiri. Üllataval kombel ei katsutudki mind seekord turvakontrollis läbi ning kõik tundus sujuvat. Ostsin tax free poest veel ühe Vana Tallinna, mida mult eelnevalt juba telliti ning suundusin lendu ootama. Mingil hetkel meenus, et tohin ju lennule vaid ühe käsipagasiga minna, seega algas aktsioon "kuidas mahutada käekott pisikesse spordikotti" ning see kestis päris pikalt ja tegi mu üsna närviliseks. Lõpuks olid mul jaki taskud asju täis ja asi siiski õnnestus. See oli täpselt hetk enne seda, mil teatati, et mu lend hilineb 40 minutit. Polnud just tore uudis, sest kui eelnevalt oli teada, et Riiast uuele lennule jõudmiseks on 50 minutit, siis tähendas see, et nüüd jäi selleks 10 minutit. Kuna mingid lähedal istuvad tüübid olid ka minuga edasi Berliini lennule tulemas, siis ma selle pärast eriti ei muretsenudki. Pääsesin ka oma hiigelkotiga lennukisse, sinna üles ta muidugi ei mahtunud, kuid jalgade ees ei öelnud õnneks keegi selle kohta midagi. Lend läks kiirelt ning jõudsin kenasti ka uuele lennule, sest lend vist ootaski täpselt nii kaua kuni me oma lennult jooksime ning ka Saksamaale jõudsin üsna kiiresti. 

Kodinad

Berliini lennujaam oli üsna kole. Esimese asjana otsisin kohta, kust juua saada ning leidsin mingi pisikese poekese, kust sain Starbucksi jääkohvi, seejärel avastasin, et Carmen, ehk hispaanlanna, kellega ma ka lennujaamas kokku pidin saama, saabub hoopis kuskil teises kohas ning suundusin sinna. Seal muidugi oli ka päris Starbucks olemas, aga no mis seal ikka. Käisin oma raskete kodinatega muudkui edasi-tagasi (ahjaa, mu kohver jäi täitsa terveks ja sain selle isegi kolmandana kätte), sest aega oli nii palju ning lõpuks olid käed päris haiged, siis istusin ja lihtsalt ootasin. Carmen tundis mu kohe ära (mina teda poleks tundnud, sest piltidel on ta hoopis teistsugune) ning suundusime Hauptbahnhof-i viivat shuffle bussi otsima-ootama. Need sõitsid iga viie minuti tagant, seetõttu polnud midagi, et me kohe esimesele ei mahtunud. Ka teise jaoks kogunes rahvast meeletult ning ma sain mõnusalt inimestel oma suure kohvri ja aeglusega ees olla. Lõpuks mingi mees aitas mind, sest ma reaalselt ei jaksanud seda bussi tõsta. Suutsime ka õiges kohas maha minna, rongipiletid välja printida, mingid odavad burksid haarata ning oligi aeg ruttu rongi väljumiskohta minna. Saime paar ampsu võtta ning rong juba tuligi. Kohvri rongi tõstmine oli taaskord paras huumor, kuid lõpuks saime sellega siiski hakkama. Istusime suvalistesse kohtadesse ning kui hakkasime oma kohanumbreid vaatama, tuli välja, et istusime kogemata täitsa õigetel kohtadel (siis ilmnes muidugi, et tegelikult peaksin ma teises vagunis olema, aga ka sellest pold siiski midagi hullu, sest kohti oli). Rongisõit läks kiirelt ning nii kui väljusime, oli uus rong juba ees ning jooksime sinna peale. Seega võib öelda, et asjad olid meil väga hästi ajastatud. Rene oli meil Giusy-ga vastus ning suundusimegi ta auto poole. Siis oli aktsioon "kuidas kõik kohvrid väiksesse sõiduautosse ära mahutada", kuid saime ka sellega hakkama. Sõitsimegi siia Bad Sulza Familienzentrumisse, Rene oli meile õhtusööki ostnud (ehk palju saia, krõpsu, shokolaadi, vorsti, juustu, salatimaterjali, veini jne :D). Sõime ainult salatit fetajuustuga ja jõime mahla ning olime üsna väsinud ja läksimegi magama. 

Vaade perekeskuse aknast :D

Eile, ehk 10. septembril, lahkusime juba kell 9 hommikul keskusest, sõitsime Apoldasse, tegime kõigepealt Bahncard-id, jalutasime natukene ning suundusime health pass-i tegema. See on siis vajalik lastega või toiduga jms seotud asutuses töötamiseks ning selle saamiseks vaatasime esmalt saksa keelset filmi ohutusnõuetest ja haigussümptomitest ning pidime vastama küsimustele oma eelnevate haiguste kohta ning tehtud ta oligi. Seejärel suundusime Apolda registration office-sse, kuhu Carmen sisse kirjutati (seal läks ikka megakaua aega selle paberimajandusega) ning sealt Jenasse, kus jalutasime ka ringi, et Giusy-le näidata, kuhu ja kuidas ta tulevikus bussiga sõitma peab ning ühtlasi sõime seal ka väidetavalt parimaid pommes frites-eid. Kuna kõik kirjad olid seal menüüs saksa keeles, siis enesele üllatuseks ka tellisin saksa keeles ning kuna ka Rene seda kuulis, siis rääkis hiljem muidugi igal pool, et ma oskan saksa keelt (kuigi ega ma tegelikult ikka väga aru ei saa ega oska). Pärast kehakinnitust suundusime Bürgeli poole, käisime sealses Montessori-Kinderhaus-is, kus siis Giusy tööle hakkab, saime seal head latte-t juua ning tegime aega parajaks kuni Bürgeli registration office-i lõunapaus läbi sai. Seal läks õnneks üsna kiirelt ning võtsimegi suuna Nohra, ehk minu tulevase külakese poole. Sealses registration office-s nõuti mult passi ja viisat, sest ei teatud, et Eesti ei ole enema Venemaa all ehk seal pidi Rene pisut selgitustööd tegema ning lõpuks sai asjad siiski aetud ehk sissekirjutuse tehtud. Seejärel suundusime sealsesse Montessori-Kinderhaus-i, kuid kahjuks polnud ühtegi minu võimalikku tulevast juhendajat aka kedagi, kes inglise keelt oskaks, kohal ning võtsime lihtsalt Hasmiku peale ja suundusime korraks korterisse, et ta oma passi kaasa võtta saaks. Tulevane korter tegelikult polegi korteriks mõeldud, vaid ilmselt mingi büroo korteriks tehtud, ehk seal on 4 hiigeltuba, millest me siis kahte elamiseks kasutame, üsna suur köök ning hiigelvannituba. Üks osa majast on reisibüroo ja naabrid, kes maja kõrval aias minikitsekesi ja lambaid jms loomi kasvatavad. Ja väga oluline on muidugi see, et maja ees on suur taime-market! Ahjaa, "kodust" lasteaeda on mul nii 3km pikkune tee läbi metsa, kus on hiiglaslik Lenini kuju, seega on igapäevane liikuv tegevus garanteeritud. Loodetavasti homme ma ka näen seda teed ja metsa jne. Igal juhul oli see eile meie viimane külastus ning seejärel sõitsimegi tagasi Bad Sulza-sse. Kokkuvõtteks võin öelda, et kõik eile külastatud kohad on olnud väga armsad ja ilusad vanalinnad ning üldjuhul avaneb neist kõigist vaade metsaga kaetud mägedele ning mägedel olevatele lossikestele vms. Naljakat tänavamoodi nägime muidugi ka, kuid see oli siiski erandlik, sest pigem on siinsed inimesed ka tagasihoidlikult riides ning megasõbralikud (mis on minu jaoks seni üsna üllatav olnud). 

Kui me tagasi Familienzentrumisse jõudsime, siis olime üsna läbi, kuid mingi aja pärast otsustasime, et jalutame poodi ja ostame midagi õhtusöögiks. Eile me siiski midagi suurt kokata ei viitsinud ja nii sõimegi taaskord võileibu ja salatit ja läksime üsna vara magama. Ahjaa, Hasmik rääkis oma reisidest ja keelteoskusest ja see on ikka tõesti uskumatu. Ta oskab rääkida täiesti puhtalt saksa keelt, hästi inglise ja vene keelt ning lihtsal suhtlustasemel jaapani keelt ja ka hispaania keelt + muidugi armeenia keel. Üsna uskumatu mu jaoks :D

Täna algas meil kell 10 koolitus kõige siinse ja EVS-i ja kindlustuse ja saja muu kohta, enne 12 tegime pausi, jätkasime kell üks ning lõpetasime veidi enne kolme. Üsna suss tunne oli pärast seda ja selle ajal. Ahjaa, vahepeal vaatasime saksa keeles seriaal "How I met your mother". Pärast koolitust tegime üheskoos lõpuks Carmeni lubatud hispaania omletti, mis tegelikult on ka eestlastele tuttav ehk pmst praekartulid munaga, jõime veini ja niisama jutustasime pisut. 

Tortillas de patatas (aka praekartul munaga)

Nüüd peab Carmen siestat ja Hasmik magab ka, seega tsillin põhimõtteliselt üksi. Tegelikult on ka Giusy siin, aga ta hoiab rohkem omaette, sest ta pole seni meiega koos jutustama ega sööma ega midagi tulnud, vaid skype-talk-ib pigem teises toas. Umbes tund aega tagasi ta siiski natuke rääkis minu ja Hasmikuga, seega ehk ta ikka ka avaneb pisut rohkem aja jooksul...

Ilmselt on mul Nohras elades pärast tööaega palju-palju vaba aega, seega ehk ma isegi jõuan siia ka edaspidi oma tegemistest kirjutama. 

Bis später! :*

Kiire ülevaade suvest

Heiaheia!

Kuna mu suve lõpp läks megakiireks, siis jätangi hetkel vahele täpsema ülevaate oma suvest (mis oli väga äge).

Suve juurde kuulusid:

• jaanipäev Tõrvas
• sekretär/juhiabi ametist loobumine 
• koju kolimine
• praktika Kohtla vallavalitsuses
• Karmo Eestis käik
• Heleni Eestis käik
• palju rannas käimist
• noortevahetus Portugalis ("Build an inclusive Europe through sports!" - väga lahe oli!) 
• pre-departure koolitus Pirita Top Spa-s
• sugulastega Saaremaal vanaema juures käimine
• mõned nädalavahetused Tallinnas jne..

Võimalik, et millalgi tuleb ka mõni pikem meenutus mõnest suvesündmusest (nt Portugali noortevahetusest), kuid hetkel selle sissekandega oma suve kohta ka piirdun ja jätkan uues postituses juba olevikuga...