Willkommen!

Hallo!

Siin ma nüüd siis olen. Istun Saksamaal Bad Sulza Familienzentrumi (perekeskuse) elutoas, söön itaalia küpsiseid ning kasutan kohalikku hakkivat wifi-t. Akna taga sajab vihma, seega nii palju mu jalutuskäigust ilusas kohas. 

Võib-olla keegi küsib, et kuidas ma siia sattusin. Nimelt pakkisin laupäeval Kohtla-Järvel kohvrid, sain viimast korda enne pikka pausi Karmoga kokku, pakkisin pühapäeva hommikul veel pisut ning suundusin mugava express bussiga Tallinna poole (thank God for them), viskasin asjad Kopu juurde, sõitsin Mannu juurde, kohtusin oma saatvat organisatsiooni esindava naisega (ka Avega), kohtusin taaskord Kopu juurde jõudes veel Aleksandraga ja nii jõudiski kätte esmaspäeva hommik, mil oli aeg oma hiigelkodinatega taaskord neljandalt korruselt alla veereda. 

Teekond algas sellega, et taksojuht sõitis valesse kohta, kuid õnneks siiski jõudis mingi aja pärast (loe: pärast seda kui ma taksofirmasse helistasin) siiski minuni. Taksojuht ise oli tore mees, kes oli väga kapi välimusega ehk suur-turske-kiilakas-punase_pealuudega_rätikuga jne. Õnneks aitas ta mul kenasti asjad ka taksost välja saada ja soovis ka kena reisi. Lennujaamas selgus, et oleksin pidanud siiski kodus eelnevalt online check in-i tegema, sest AirBaltic firmat seal lennujaama automaadis polegi. Lennujaamas oli siiski ka vabakasutuseks netiga aparaat ning sain selle siis seal teha (säästsin 10 euri, juhuu). Otsustasin kohvrit siiski mitte kiletada ning suundusin otse pagasit ära andma. Pagas oli 19,8 kg, seega mahtus täpselt mu 20 kg piiri. Üllataval kombel ei katsutudki mind seekord turvakontrollis läbi ning kõik tundus sujuvat. Ostsin tax free poest veel ühe Vana Tallinna, mida mult eelnevalt juba telliti ning suundusin lendu ootama. Mingil hetkel meenus, et tohin ju lennule vaid ühe käsipagasiga minna, seega algas aktsioon "kuidas mahutada käekott pisikesse spordikotti" ning see kestis päris pikalt ja tegi mu üsna närviliseks. Lõpuks olid mul jaki taskud asju täis ja asi siiski õnnestus. See oli täpselt hetk enne seda, mil teatati, et mu lend hilineb 40 minutit. Polnud just tore uudis, sest kui eelnevalt oli teada, et Riiast uuele lennule jõudmiseks on 50 minutit, siis tähendas see, et nüüd jäi selleks 10 minutit. Kuna mingid lähedal istuvad tüübid olid ka minuga edasi Berliini lennule tulemas, siis ma selle pärast eriti ei muretsenudki. Pääsesin ka oma hiigelkotiga lennukisse, sinna üles ta muidugi ei mahtunud, kuid jalgade ees ei öelnud õnneks keegi selle kohta midagi. Lend läks kiirelt ning jõudsin kenasti ka uuele lennule, sest lend vist ootaski täpselt nii kaua kuni me oma lennult jooksime ning ka Saksamaale jõudsin üsna kiiresti. 

Kodinad

Berliini lennujaam oli üsna kole. Esimese asjana otsisin kohta, kust juua saada ning leidsin mingi pisikese poekese, kust sain Starbucksi jääkohvi, seejärel avastasin, et Carmen, ehk hispaanlanna, kellega ma ka lennujaamas kokku pidin saama, saabub hoopis kuskil teises kohas ning suundusin sinna. Seal muidugi oli ka päris Starbucks olemas, aga no mis seal ikka. Käisin oma raskete kodinatega muudkui edasi-tagasi (ahjaa, mu kohver jäi täitsa terveks ja sain selle isegi kolmandana kätte), sest aega oli nii palju ning lõpuks olid käed päris haiged, siis istusin ja lihtsalt ootasin. Carmen tundis mu kohe ära (mina teda poleks tundnud, sest piltidel on ta hoopis teistsugune) ning suundusime Hauptbahnhof-i viivat shuffle bussi otsima-ootama. Need sõitsid iga viie minuti tagant, seetõttu polnud midagi, et me kohe esimesele ei mahtunud. Ka teise jaoks kogunes rahvast meeletult ning ma sain mõnusalt inimestel oma suure kohvri ja aeglusega ees olla. Lõpuks mingi mees aitas mind, sest ma reaalselt ei jaksanud seda bussi tõsta. Suutsime ka õiges kohas maha minna, rongipiletid välja printida, mingid odavad burksid haarata ning oligi aeg ruttu rongi väljumiskohta minna. Saime paar ampsu võtta ning rong juba tuligi. Kohvri rongi tõstmine oli taaskord paras huumor, kuid lõpuks saime sellega siiski hakkama. Istusime suvalistesse kohtadesse ning kui hakkasime oma kohanumbreid vaatama, tuli välja, et istusime kogemata täitsa õigetel kohtadel (siis ilmnes muidugi, et tegelikult peaksin ma teises vagunis olema, aga ka sellest pold siiski midagi hullu, sest kohti oli). Rongisõit läks kiirelt ning nii kui väljusime, oli uus rong juba ees ning jooksime sinna peale. Seega võib öelda, et asjad olid meil väga hästi ajastatud. Rene oli meil Giusy-ga vastus ning suundusimegi ta auto poole. Siis oli aktsioon "kuidas kõik kohvrid väiksesse sõiduautosse ära mahutada", kuid saime ka sellega hakkama. Sõitsimegi siia Bad Sulza Familienzentrumisse, Rene oli meile õhtusööki ostnud (ehk palju saia, krõpsu, shokolaadi, vorsti, juustu, salatimaterjali, veini jne :D). Sõime ainult salatit fetajuustuga ja jõime mahla ning olime üsna väsinud ja läksimegi magama. 

Vaade perekeskuse aknast :D

Eile, ehk 10. septembril, lahkusime juba kell 9 hommikul keskusest, sõitsime Apoldasse, tegime kõigepealt Bahncard-id, jalutasime natukene ning suundusime health pass-i tegema. See on siis vajalik lastega või toiduga jms seotud asutuses töötamiseks ning selle saamiseks vaatasime esmalt saksa keelset filmi ohutusnõuetest ja haigussümptomitest ning pidime vastama küsimustele oma eelnevate haiguste kohta ning tehtud ta oligi. Seejärel suundusime Apolda registration office-sse, kuhu Carmen sisse kirjutati (seal läks ikka megakaua aega selle paberimajandusega) ning sealt Jenasse, kus jalutasime ka ringi, et Giusy-le näidata, kuhu ja kuidas ta tulevikus bussiga sõitma peab ning ühtlasi sõime seal ka väidetavalt parimaid pommes frites-eid. Kuna kõik kirjad olid seal menüüs saksa keeles, siis enesele üllatuseks ka tellisin saksa keeles ning kuna ka Rene seda kuulis, siis rääkis hiljem muidugi igal pool, et ma oskan saksa keelt (kuigi ega ma tegelikult ikka väga aru ei saa ega oska). Pärast kehakinnitust suundusime Bürgeli poole, käisime sealses Montessori-Kinderhaus-is, kus siis Giusy tööle hakkab, saime seal head latte-t juua ning tegime aega parajaks kuni Bürgeli registration office-i lõunapaus läbi sai. Seal läks õnneks üsna kiirelt ning võtsimegi suuna Nohra, ehk minu tulevase külakese poole. Sealses registration office-s nõuti mult passi ja viisat, sest ei teatud, et Eesti ei ole enema Venemaa all ehk seal pidi Rene pisut selgitustööd tegema ning lõpuks sai asjad siiski aetud ehk sissekirjutuse tehtud. Seejärel suundusime sealsesse Montessori-Kinderhaus-i, kuid kahjuks polnud ühtegi minu võimalikku tulevast juhendajat aka kedagi, kes inglise keelt oskaks, kohal ning võtsime lihtsalt Hasmiku peale ja suundusime korraks korterisse, et ta oma passi kaasa võtta saaks. Tulevane korter tegelikult polegi korteriks mõeldud, vaid ilmselt mingi büroo korteriks tehtud, ehk seal on 4 hiigeltuba, millest me siis kahte elamiseks kasutame, üsna suur köök ning hiigelvannituba. Üks osa majast on reisibüroo ja naabrid, kes maja kõrval aias minikitsekesi ja lambaid jms loomi kasvatavad. Ja väga oluline on muidugi see, et maja ees on suur taime-market! Ahjaa, "kodust" lasteaeda on mul nii 3km pikkune tee läbi metsa, kus on hiiglaslik Lenini kuju, seega on igapäevane liikuv tegevus garanteeritud. Loodetavasti homme ma ka näen seda teed ja metsa jne. Igal juhul oli see eile meie viimane külastus ning seejärel sõitsimegi tagasi Bad Sulza-sse. Kokkuvõtteks võin öelda, et kõik eile külastatud kohad on olnud väga armsad ja ilusad vanalinnad ning üldjuhul avaneb neist kõigist vaade metsaga kaetud mägedele ning mägedel olevatele lossikestele vms. Naljakat tänavamoodi nägime muidugi ka, kuid see oli siiski erandlik, sest pigem on siinsed inimesed ka tagasihoidlikult riides ning megasõbralikud (mis on minu jaoks seni üsna üllatav olnud). 

Kui me tagasi Familienzentrumisse jõudsime, siis olime üsna läbi, kuid mingi aja pärast otsustasime, et jalutame poodi ja ostame midagi õhtusöögiks. Eile me siiski midagi suurt kokata ei viitsinud ja nii sõimegi taaskord võileibu ja salatit ja läksime üsna vara magama. Ahjaa, Hasmik rääkis oma reisidest ja keelteoskusest ja see on ikka tõesti uskumatu. Ta oskab rääkida täiesti puhtalt saksa keelt, hästi inglise ja vene keelt ning lihtsal suhtlustasemel jaapani keelt ja ka hispaania keelt + muidugi armeenia keel. Üsna uskumatu mu jaoks :D

Täna algas meil kell 10 koolitus kõige siinse ja EVS-i ja kindlustuse ja saja muu kohta, enne 12 tegime pausi, jätkasime kell üks ning lõpetasime veidi enne kolme. Üsna suss tunne oli pärast seda ja selle ajal. Ahjaa, vahepeal vaatasime saksa keeles seriaal "How I met your mother". Pärast koolitust tegime üheskoos lõpuks Carmeni lubatud hispaania omletti, mis tegelikult on ka eestlastele tuttav ehk pmst praekartulid munaga, jõime veini ja niisama jutustasime pisut. 

Tortillas de patatas (aka praekartul munaga)

Nüüd peab Carmen siestat ja Hasmik magab ka, seega tsillin põhimõtteliselt üksi. Tegelikult on ka Giusy siin, aga ta hoiab rohkem omaette, sest ta pole seni meiega koos jutustama ega sööma ega midagi tulnud, vaid skype-talk-ib pigem teises toas. Umbes tund aega tagasi ta siiski natuke rääkis minu ja Hasmikuga, seega ehk ta ikka ka avaneb pisut rohkem aja jooksul...

Ilmselt on mul Nohras elades pärast tööaega palju-palju vaba aega, seega ehk ma isegi jõuan siia ka edaspidi oma tegemistest kirjutama. 

Bis später! :*