And the time just flies...

Hallo-hallo!

Täna jätsin seljataha teise "päris" (töö)nädala lasteaias. Aeg on vahepeal nii kiirelt möödunud, et polegi olnud aega ega mahti siia midagi kirjutada. Tunne on selline, justkui oleks ma siin juba aastaid olnud. Ma ei teagi, kas see on nüüd hea või halb. Ilmselt on see sellest, et tekkinud on rutiin. Õnneks on rutiinne ainult päeva esimene pool ehk 7-16, sest pärast seda on päevad ikka erinevalt edasi arenenud. 

Varahommikuti enne hommikust jalutuskäiku

Eelmise nädala esmaspäeval (16.09) olin muidu üksi kodus, sest Hasmik käis boyfriendil külas ja ei jõudnudki sealt rongiliikluse tõttu õigel päeval kohale. Esmaspäeval-teisipäeval olingi tegelikult üsna kodune ja tõbine ning ilmad olid tõsiselt masendavad. 

Pausid lasteaias kui WiFi-parooli ega Hasmikut polnud

Teisipäeva (17.09) õhtul saabus siiski Hasmik ja kolmapäeval olime kutsutud nö külakoosolekule, kus olid väga vanad inimesed... ja meie. Kui ma algselt kahtlesin, kas ikka peaksin minema või mitte, sest seal olid siiski ainult saksa keelt kõnelevad inimesed, siis pärast oli mul hea meel, et ikka läksin. Inimesed olid väga toredad ja üllataval kombel sain ma väga palju aru, millest räägiti. Kui see koosolek läbi sai, siis läksime kohaliku majori aka küla/linnavanema juurde edasi veini jooma ning ka meie naabrinaine, kes meid koju tooma pidi, liitus meiega. Seal oli pisut hubasem ning vabam olek ning saime rohkem tuttavamaks ja tegelikult on sakslastel ikka päris hea huumor - seega saime ka päris palju naerda. 

Neljapäeval (19.09) sõitsin lasteaiast bussiga Weimarisse ja mul oli umbes poolteist tundi, et Hasmikut oodata. Kuna mul oli megapeavalu, siis astusin esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse, et pisut turgutust saada ning samal ajal algas õues tugev paduvihm. Nii ma seal siis istusin ja aega surnuks lõin. 

Oodates

Kui Hasmik tuli, siis jalutasime niisama linnas ringi. Loomulikult pidime kurikuulsat Thüringen Bratwursti sööma ja jalutasime ka kohalikus megasuures pargis...ja enne rongile minekut käisime ka toidupoes - see meie linnaskäigu mõte tegelikult oligi. 

Seal, kus ka inimesi liigub

Bratwurst!!!

Reede õhtul olime ka kodused ja tegime hoopis filmiõhtu. Vaatasime armeeniakeelset filmi (!!!) Armeenia ajaloost ingliskeelsete subtiitritega. Filmi vaatasime muidugi neti vahendusel ehk loomulikult meie koridoris. 

Filmisnäkk

Laupäeval (21.09) kohtusime teistega ehk Carmeni ja Giusy ja ta boyfriendiga Weimaris. Giusy läks oma Boyfriendiga üsna pea oma teed, me (ülejäänud) jäime siis linna peale jalutama, istusime kenas välikohvikus, nautisime ilusat ilma ning mingil hetkel kohtusime Tobiasega ja läksime Aasia restorani sööma. Pärast seda käisime natuke poodides ja veel linna peal ning pärast pikka arutelu suundusime meie juurde. Siin kuulasime lihtsalt muusikat ja jutustasime - mina olin suurema osa ajast omas mullis, st terve päeva tegelikult. 

Pühapäeval oli ilus ilm ning kuigi Carmen ütles esialgu, et sooviks üksi olla, siis otsustasime siiski Apoldasse sõita ning läksime Carmenile külla, sõime seal, vaatasime mingit filmi ja läksime inimtühja linna jalutama. Pühapäeval on siin siis kõik poed, sh ka toidupoed, suletud ning avatud on vaid mõni üksik söögikoht. Olime niisama ogarad ja mingil hetkel saime jällegi Tobi-ga kokku ja ta näitas meile mingit ilusat kohalikku parki. 

Kõik siinsed majakesed on mu meelest väga armsad

Üks mees ikka istus 

Tühi linn

Mõni inimene ikka oli ka 

Väsinud lapsed

Sehr lustig

See nädal läks kuidagi eriti-eriti kiirelt. Ilmad olid ilusad ja soojad, lapsed olid ka paremad (ilmselt oli see ka seetõttu, et neid oli kahel päeval vaid 11 kohal ja sel nädalal olin kasvatajaga, keda lapsed lihtsalt armastavad...ja ka rohkem kuulavad). Igal juhul hakkasid päevad lasteaias megakiirelt minema, sest kui ma kell kaheksa kohale jõuan, siis osad söövad seal veel hommikust ning kui nad lõpetavad, siis hakkan vabatahtlikega puuvilju lõikuma ning täna muidugi juhtuski see, mida ma kartsin, ehk üks tüdruk lõikas endale näppu ning muidugi pidi ta seda terve päeva kõigile näitama. Nojah, ikka juhtub. Pärast puuviljade lõikumist süüakse puuvilju ning samal ajal saavad teised mängida ehk ma üldjuhul joonistan-kleebin kellegagi midagi. Siis on aufräumeni aeg ehk kõik lauad peavad koristatud olema ja iga laps peab omal kohal istuma ja siis moodustatakse järjekord, mille alusel nad riideid vahetama saavad minna ja siis on riietumine ja õueminek - kõige aeganõudvam tegevus ongi enne õue minekut riiete vahetus. Õues on neil ka omad tegevused ning pärast on juba lõunasöök (mis võtab ka palju aega) ja voodite tegemine ja uneaeg 2h ning pärast ärkamist nad enam nii hullud üldjuhul ei ole ning osadele tulevad õige pea ka vanemad järele ehk põhimõtteliselt kui lõunauinaku järgse vahepala nõud ja muud asjad koristatud on, siis ongi mul aeg kodu poole kõndima hakata. Ja ma ei saa aru, kuidas need lapsed nii palju söövad - lõunasööki võtab mõni kolm korda ning suuremate portsudega kui minul üks on + neil on pärast magamist igal ühel väga ägedate toidukarbikestega kaasas võileivad ja maiustused ja tundub, et nad on ikka näljased. Aga see selleks. 

Sel nädalal käisime veel ühel päeval Weimaris ja leidsime sealt ka kohaliku raamatukogu üles ning ilmselt teeme end seal ka kasutajateks. Eile oli meil Jenas informal kohtumine tulevase keeleõpetajaga ning millegipärast ma kujutasingi ette, et ta võiks umbes selline olla, ehk siis tüüp oli rastapatsidega ja pärast põgusat tutvumist ja plaanidest rääkimist läksime metal-baari õlut jooma. Keeletunnid hakkavad ilmselt huvitavad olema. Muidugi sai ta väikse ristküsitlusega ka aru, et ma olen tagasihoidlik ja sellepärast ei räägi eriti, kuigi tegelikult oskan ja saan aru. Pärast jõudsime Weimarisse täpselt sel ajal, mil ühtegi rongi ei läinud ja nii me pidime üle pooleteist tunni rongi ootama, ehk jalutasime niisama üsna tühjas pimedas linnas (siin pole ülikool veel alanud, seega on tudengilinnad veel üsna tühjad) ning lõpuks olime ikka päris jääs ega jõudnud seda rongi ära oodata. Koju me siiski jõudsime ja nii oligi. 

Täna oli ilus päiksepaisteline hommik, kuid megakülm.

Hommik Nohras

Ilmselt on mul täna ka palavik, sest olen terve päeva parajalt õhetanud ning mingi nõrkus on ka peal ja kui tavaliselt lapsed ütlevad, et mul on niiii külmad käed, siis täna öeldi, et mul on niii soojad käed, seega ilmselt midagi ikka keeb minus vaikselt. Täna jäingi täitsa koduseks ning Hasmik käis üksi linnas, pärast tegin talle kojutulekuks toidu valmis ning siis sõime ja nüüd olen niisama internetis surfanud, juhei. 

Homme lähme Apoldasse Zwiebelmarketile ning võimalik, et jään ka ööseks sinna ja teeme midagi toredat. Aitab küll tänaseks, võimalik, et see jutt nüüd just kõige selgem ei tulnud.