Vana aasta lõpp ja uue algus

Hallo!

"Long time no see"..."better late than never" (in this case)

Aastalõpp Saksamaal

Mu 2013. aasta Saksamaal lõppes päris tegusalt, ehk kui Hasmikut ei ole, siis kohe on rohkem tahtmist end toast välja (loe: linna) vedada.

 Ühe pika õhtu veetsin Tobiasega. See on mul väga mitmel põhjusel meeles: esiteks oli siis megailus kuupaiste, millest tingituna ma olin niisama kreisi (hea vabandus); teiseks käisin ma esimest korda siinses kinos. Ühtlasi tiirlesime palju jõuluturul ning poodides ringi, sest meil mõlemal oli ka jõulukinke vms nänni vaja, väga meeldejääv oli ka filmivaliku tegemine, sest see võttis vist vähemalt pool tundi aega ja lõpuks oligi vaid kahe filmi vahel valida. Otsustasime Hungergames-i teise osa kasuks - mulle meeldis, talle mitte. Oh well, mis seal siis ikka. Ahjaa, kino on siin ikka megakallis. Soodushind oli 9 euri ja nt kui film pikem on kui n-ö keskmine film, siis peab ka veel juurde maksma, et kauem soojas kinos istud. Ja siin olid kinos paarikeste kohad ka, ehk pmst sellised diivanilaadsed istmed kahele inimesele, kus vahel käetugesid pole- selliseid võiks ka Eestis igas kinos olla.

Goethe & Schiller kuupaistel

Veel kuupaistet (ma võiks seda vist igavesti jõllitada)

Talve see siinne ilm küll ei meenutanud

Lasteaias sai ka palju jõulumaiustusi ning armsaid kingitusi lastevanematelt ning teistelt töötajatelt. Lisaks toimus ka lasteaia töötajate n-ö jõulupidu. Tegemist oli siis kokkusaamisega Weimari Bowlingus, ehk mängisime bowlingut, dringitasime ja sõime. Bowlingus mul küll erilist õnne ei olnud, aga muidu oli täitsa mõnus olemine.

Jõuluaeg Eestis

20. detsembri hommikul ukerdasin oma suure kohvriga rongile, seejärel uue rongiga Leipzigisse ning seejärel Leipzigist Berliini ja bussiga lennujaama. Kõik reisid läksid üllatavalt hästi ja kiiresti. Ühes rongis oli üks natuke naljakas paarike, aga naljakas oli see ainult seetõttu, et nii mees kui naine kudusid. Tegelikult ei tohiks naljakas olla, i know. Pisut segadust oli lennujaamas, kuid ka lennud läksid kiirelt ning lennukis sai ka süüa. Win win. Tallinna jõudsin pisut peale südaööd ning lisaks Karmole oli mulle isegi veel kullakesi vastu tulnud. Kallistamistele-tervitustele järgnes autoga Kopu-Mannu kojusõidutamine ning teekond Kohtla-Järve poole võiski alata. Naljakas tunne oli. Ja ei mingit jõulutunnet, kuigi kuulasime jõululugusid. Kodutee oli ikka sama vana, ehk ei midagi uut. Kolm kuud Eestist eemalolekut pole ka teab mis pikk aeg. Koju jõudes olid loomulikult ema-isa ka üleval ehk sai päris pikalt järjest üleval olla.

Küll need kodused hommikud on ikka mõnusad, ehk ei pidanud ise kohvi-süüa tegema - luksus missugune. Järgmisel päeval käisin juuksuris (soenguga pole ma siiani rahul ning üritan nüüd vahelduseks vist välja kasvatada... kui õnnestub) ning eks ülejäänud osa päevast saigi vanemaid-vanavanemaid üle vaadata.

22. detsembril ehk pühapäeval võtsin taaskord suuna Tallinna poole. Tuleb välja, et ühistransport on väga populaarseks muutunud, ehk ühele bussile ma peale ei mahtunud. Nüüd tean, et ka Ida-Virumaal peab pileti varem ette ostma. Tallinnas suundusin otsejoones Angeelika juurde. Jutustasime pisut ning oligi aeg Saku Suurhalli poole liiklema hakata - läksime vaatama-kuulama kontsertetendust Valge Gospel. Ahjaa - mu esimene autosõit juhi Angeelikaga!!! Olime kenades riietes ning seetõttu oli eriti naljakas sealses Hesburgeris oma keha kinnitada... ja me polnud muidugi ainsad, kes seda seal tegid. Kontsert ise oli muidugi kena, aga päris parima kontsertelamuse alla ma seda siiski ei liigutaks - midagi oli justkui puudu ning asjaolu, et seda järgnevatel päevadel mitmekordselt telekast näitas oli ka pisut tüütu. Ja telerist näidatavas versioonis just neid laule ei näidanud, mida ma eriti nautisin vms. Lauljad olid muidugi head (ilmselt seda osa ma väga objektiivselt muidugi ei hinda :D). Pärast etendust sõidutas Angeelika mu Kopu juurde ning girl-talk jätkus. Mu sõbrannad on lihtsalt soojust ja headust täis (just saying).

Esmaspäeval tegin kiire tiiru poodides, sain oma Riigimeeste lauamängu kätte ning sõitsin tagasi Kohtla-Järvele. Kohtla-Järvel oli traditsiooniline jõuluaeg: piparkoogitamine Mannuga, jalutuskäigud Karmoga, vanaisa külastamine ning söögiorgia vanaema juures.

Ahjusoojad piparkoogid

 Ahjaa, toimus ka traditsiooniline kohtumine klassikaaslastega. Kuna Kohtla-Järvel pole just väga suurt valikut, siis avastasime Jõhvi istumiskohti. Seekord oli meid küll üsna vähe, aga siiski tore, et me üksteise jaoks natukenegi aega leiame - ikka pikalt koos ühiseid koolipinke nühitud.Tore oli näha, et Jõhvi on nii ilusaks tehtud (uus promenaad ja värkisärki), lausa kahju, et selle avastamiseks rohkem aega polnud.

27. detsembril käisin emaga Jõhvis kontserdil. Minu jaoks on Maarja-Liis Ilusa kontert või midagi sarnast ka justkui üks jõuluaega kuuluvatest traditsioonidest. Kontserdikülastajate seas olin küll üks nooremaid, kuid sellegipoolest võis kontserdiga iseenesest rahule jääda. Head Eesti lauljad (Maarja-Liis, Liisi Koikson ja Ivo Linna) ja vanad kenad laulud, mis muidugi ka vanaemale peale läinud oleksid näiteks.

28. detsembril võtsin taaskord suuna pealinna poole. Karmo tuli mulle kenasti vastu, suundusime poodi süüa-nänni ostma ja seejärel tema juurde. Plaan oli õhtul peole-kontserdile minna ning beforepartyks tulid ka Kopu ja Angeelika sinna. Ajasime niisama palju loba ja dringitasime vaikselt. Kesköö paiku olime juba kesklinnas ja teel Von Krahli poole. Räpipiduu. Tulenevalt teistsugusest muusikast, oli ka peorahvas kõvasti teistsugune kui mu varasematel pidudel. Aga kõik olid kenad-toredad. Nii esinejad kui ka hilisem muusika ning muud külalised. Kui enam tantsida ei jaksanud, lahkusime klubist ning jalutuskäik Mustamäe poole võis alata. Polnud just kõige meeldivam, aga kohale me jõudsime ning üllataval kombel ei jäänud ma isegi haigeks.

Joujoujou

Nägin ka kuuse ikka ära

Kui ma ei eksi, siis olin Tallinnas kokku viis päeva. Üldjoontes oli see lihtsalt selline rahulik olemine, pisut tõbine olin ka, kuid surmatõbi just polnud. Sinna kuulus shoppamispäev Kopuga, ukse taha jäämine ning niisama ringi jalutamine. Oleks mul rohkem oma tegevusi (elu?!?) olnud, oleks pisut parem olnud, aga nii võis ka seal olemisega täitsa ära harjuda. Aastavahetus möödus ka Tallinnas ja selle algus oli eriti rahulik, sest pärast erinevate variantide kaalumist otsustasime lõpuks ikka kahekesi jääda. Shoppasime, jalutasime, sõime ja vaatasime telekat (of course). Veidi enne südaööd seadsime sammud bussile, kus olime kui kilud karbis ning Vabaduse platsile me jõudsimegi. Kohtusime Kopu ja Siimuga ning ootasime uue aasta saabumist, st mina veetsin selle aja wc-järjekorras ning peaaegu oleks mu uus aasta välikemmergus saabunud. Õnneks siiski mitte. Uue aasta saabumise järel suundusime kõik koos Sinilindu, saime teiste Kopu-Siimu sõbrannadega kokku ning vihtusime seal tantsu. Taaskord üks teistsuguse peo kogemus juures. Täiesti juhuslikult põrkasin seal ka Mannu sõbrannadega kokku ja kokku me põhimõtteliselt peo lõpuni jäimegi. Kui väsimus juba suur oli, siis võtsime taaskord suuna Mustamäe poole ehk uus aasta algas juba aktiivselt (ja sel korral tundus ka see tee juba lühem olevat). Järgmisel päeval ma ainult nii aktiivne enam polnud :D

Enne ärasõitu jõudsin veel Häli perel külas käia ja vanaema-vanaisa üle vaadata ning olidki kõik kohustuslikud käigud tehtud ja võis rahulikult (okei, tegelt mitte nii rahuliku meelega) tagasi sõita.

Tagasitee...

Startisin oma hiigelkohvriga Kohtla-Järvelt juba üsna vara. Bussisõit läks oodatust kiiremalt, kuid õnneks oli ka Karmo juba varem kohal. Kuna lennuni oli veel aega, siis jõudsin ka Ülemistes keha kinnitamas käia. Seejärel oligi aeg lennujaama minna ja no ei olnud just parim tunne sees. Siis oli ootamine, ootamine, ootamine, lend, veel ootamist ja kurb meel Helsingi lennujaamas ja uus lend ja tagasi Saksamaal. Pagasi kättesaamine venis täiega ning seejärel seiklesin oma pool tundi või kauemgi veel lennujaamas, et õigesse bussipeatusse jõuda. Rongijaama jõudes oli täitsa okei tunne, et "oh, nüüd on siin nii palju aega..jõuan veidi poodides ringi vaadata, süüa ja siis rahulikult rongile minna ja olengi peagi kodus". Rongijaamas läks aeg tõesti vist üsna kiirelt, rong aga hilines ning millegipärast tuli hoopis teistsugune rong kui oleks pidanud. Olin segaduses ja rahvast oli meeletult. Sisenesin siiski ühte vagunisse ning tuli välja, et need olid mingid öövagunid vms, ehk siis ainult vooditega ja siis ma ei saanud sealt enam välja, sest kõik teised inimesed pressisid ainult sisse. Lõpuks ikkagi sain ja siis hakkas rong juba uksi sulgema. Nägin õnneks üht töötajat ning jooksin tema juurde ja küsisin, et kuhu ma Weimarisse saamiseks minema pean. Tuli välja, et esimesse vagunisse. Vot see oli kiire jooks! Sain vagunisse ning sealne töötaja aitas ka mu kohvri üles upitada. Vagun oli eriti vanaaegne, pmst istusin mingis koridori toolil... ja kõige õudsem oli see, et rongis ei teatatud peatusi ega midagi, ehk nii palju siis mu mõnusast unest-puhkusest-relaxist rongis, mida ma oodanud olin. Nüüd pidi hoopis pingsalt pimeduses iga kohta jälgima, kus rong hoogu maha võttis, sest õige peatuse ajaks pidi asjadega juba ukse juures olema ning ka ukse ise õiges peatuses avama. Õnneks sain ikka õiges kohas välja lõpuks ning kenasti kodurongile. Sellist rongisõitu ma küll uuesti läbi elada ei sooviks... Ilmselgelt jõudsin üsna kurnatuna oma tühja korterisse siin. 

Suurem osa rongisõidust möödus sellel kokkukäival toolikesel

Berliini rongijaam

Ahjaa, jõuluaeg on küll ammu möödas, kuid Berliini rongijaama kuusk meeldis mulle väga-väga, seepärast lisasin sellest veel ka pildi.