Esimene kohalik pidu ja kuidas ma Poolas käisin

Need sündmused on juba küll pisut aegunud, aga kirjutan siiski ka neist.

Kuna seminar süstis suurema sotsiaalsuse pisiku sisse, siis otsustasimegi Andreiaga kohe esimesel nädalavahetusel Jenas Couchsurfersite meetingust & clubbingust osa võtta. Ka Carmen oli Jenas ning saimegi juba kella 16 ajal kokku, käisime söömas ja niisama kohvitasime kuskil. Siis tahtis ka Tobias ikkagi ka Jenasse tulla ja nii saime ka temaga kokku, siis Carmen läks meie german-teacheri ja tema sõpradega kohtuma ja me jäime kolmekesi. Käisime jäätist söömas, siis viis tobias meid ühte tema lemmikvesipiibubaaridesse, mille nimeks oli Blow :D. Seal me siis istusime ja jutustasime niisama, ehk Tobias sai oma puhkusereisist rääkida ja Andreia sai niisama Tobiasega tutvuda. Kella 22ks pidime siis ühte baari v asja minema, et teiste couchsurfersitega kohtuda. Koha leidmine oli küll pisut keeruline, sest see oli tõesti üsna ära peidetud (nagu põhilised noorte kogunemiskohad Jenas nagu ma olen aru saanud), kuid kohale me lõpuks jõudsime. Ahjaa, tegemist oli küll oktoobri lõpuga, kuid õues oli megapalav, ehk ma sain ainult oma lühikeste varrukatega pitspluusi väel olla ja ikka oli palav, seega istus väga palju inimesi väliterrassil, mis oli üsna suur ja hämar ning palju inimesi oli muidugi ka sees, ehk see koht tundus päris populaarne olevat. See oli siis juba teine koht, mis Jenas mulle Tallinna Musta Puudli kohvikut meenutas. Järgmine probleem oli see, et huvitav, kuidas me sealt küll õige seltskonna üles leiame, sest ega mul polnud aimugi, kuidas sealt keegi välja peaks nägema, va see, et see tüüp, kellega ma eelnevalt kirjutasin ja kes mulle ja Andreiale ka peavarju pakkus, on megapikk. Vaatasime ringi, ei näinud kedagi, kes tuttav tunduks ning tellisime lihtsalt õlled (banaaniõlu on nüüd siis ka ära proovitud) ja istusime kuhugi maha. Seejärel astus üks megapikk tüüp sisse ning otsustasin kindluse mõttes helistada. Oligi tema ning koos leidsime ka õige seltskonna üles. Väga huvitavad inimesed olid koos: kaks tsikki olid USA-st, üks neist tegeles lehmade haiguste uurimisega ja teine koos ühe venelannaga liblikate peade maha nottimisega (vähemalt midagi sellega seonduvat :D), siis oli venelanna sakslasest boyfriend ja üks kohalik tudeng ja muidugi see tüüp, kes meid sinna kutsus. Jutt jooksis kogu aeg ja inimesed olid toredad, ainult Tobias oli üsna vaikne, sest tal olevat olnud siiski pisut raske nii kiirest inglise keelest aru saada, aga samas talle väga meeldis, et sai seda harjutada. Mingil hetkel oli paras aeg, et klubi poole jalutada. Tee sinna tundus sel hetkel üsna pikk ning kui me lõpuks kohale jõudes teada saime, et pilet on 10 euri, sest seal esineb ka meie jaoks mingi tundmatu bänd, siis ega me enam tagasi kesklinna minna ei viitsinud. Läksime sisse, andsime joped ja suundusimegi kohe rahva sekka. Rahvast oli üllatavalt palju ja muusika oli ka üsna hea. Siis tuli muidugi bänd lavale - Mini Moustache - muhhahhaa. Bänd Prantsusmaalt siis. Päris naljakas oli, aga sai ikkagi kaasa keksida ja bändil oli äge naistrummar. 

Diskokuul

Kui bänd lõpetas, siis tuli veel parem muusika ja tants võis jätkuda. Vähehaaval hakkas meie seltskond laiali vajuma ning lõpuks olimegi mina, zombie-Andreia, Tobi ja Matthias järel. Otsustasime Andreia piinad lõpetada ja ära minna. Aga niii hea oli nii kaua tantsida! Oleks ju ideaalne olnud otse Matthiase juurde minna, sest ta elas seal lähedal, aga muidugi jätsime oma suured kotid Tobi autosse, mis oli kesklinnas ja vihma sadas ka. Lõpuks läksimegi kõik koos kesklinna ning kuna ma olin näljane, siis läksime kõik koos ka kebabi sööma. Seejärel jooksime autosse, Tobi lubas Andreia ise koju viia, sest tema elukoht jäi talle teele ning ma läksin siis Matthiase juurde. Kuna kell oli juba neli hommikul (vana kella järgi viis, sest just sel ööl oli kellade keeramine), siis avastasin, et esimene rong läheb 10 minuti pärast ja järgmine alles 2 tunni pärast ja otsustasin seda püüdma minna. Sain kenasti rongile ja üsna ruttu koju. Kuigi Matthias oli väga lahke ja eelnevalt voodigi valmis teinud, siis poleks ma ilmselt kohe veel magama läinud ja kodus oli ikka parem oma päeva alustada, muidu oleksin sealt alles õhtul koju saanud. Vähemalt nüüd on Jenas vajadusel ka normaalne öömaja olemas.

Pärast seda peo-nädalavahetust oligi vaid kolm tööpäeva ning seejärel sain 30. oktoobri õhtul taaskord asjad pakkida ja 31. hommikul oma sõitu Poola poole alustada. Esmalt siis Weimar-Leipzig ots. Leipzigis oli mul pool tundi aega ning selle aja sisustas kenasti mu pangakaardi jama, ehk mul oli vaja raha välja võtta, kuna sealses poes ei saanud kaardiga maksta sel hetkel, aga aparaat sülitas mu kaardi muudkui välja. See ajas üsna närvi, sest mul polnud üldse sularaha ning ees oli reis Poola. Lõpuks aitas üks kena noormees mu siiski hädast välja, st tuli mu kaarti uurima ja proovis ise ja siis tuli välja, et ainult selles aparaadis pidi kaardi teistpidi sisse panema. Ups (see oli seal tegelikult ka joonisel näidatud :D), väike feil. Aga lõpp hea, kõik hea. Siis oligi rong juba ees ja sõit Berliini läks kudagi megaruttu. Sealt sain kohe trammiga bussijaama ning nii oli mul seal umbes tunnike aega. Sõin ja kohvitasin ja olin niisama. Sain kenasti ka Ecolines bussi peale ja hakkasingi Poola poole veerema. Buss oli mugav, teenindus oli hea. Lugesin oma vabatahtliku-lamba-koomiksi otsast lõpuni läbi, vaatasin telefonist filmi ja vahtisin niisama aknast välja ja kohal ma olingi. Ja Meksu oli ilustikenasti vastus! Jalutasime siis ta kodukesse ja muljetasime-õlletasime niisama. Väga kaua üleval ei olnudki, sest Meks pidi hommikul tööle minema ja mina jäin edasi magama. Kui minagi oma une täis saanud olin, siis sõin hommikust, tegin end inimeseks ning pärastlõunal suundusin üksi linnaga tutvuma. Kuna Poolas oli siis suur püha, ehk midagi hingedepäeva laadset, siis olid kõik kohad muidugimõista kinni. Ilmselt mu pangakonto jaoks oli see hea. Jalutasin pikalt pool-zombie linnas, mingil hetkel hakkas megakülm, siis käisin end Starbucksis kosutamas ning hiljem korra veel McDonaldsis ja siis oligi aeg Meksule vastu minna. 

Vana kohtab uut

Need kaunid joonistused majaseintel

Add caption

Sellised majaseinad siis keset linna

Hommikune vaade

Meksuga käisime poes ning suundusime tema juurde. Beforepartytasime vaikselt ning tegime end korda. Mingikell suundusime ta töökaaslase juurde ja jätkasime seal. Töökaaslane oli tore, muusika oli hea ja üldine olek oli ka üsna lõbus. Paraku oli sel korral minu jaoks liiga palju alkoholi ja peole me ei jõudnudki.

 See-eest sain hommikul barbie-toas ärgata, ehk Meksu töökaaslase korterikaaslane on reaalne barbie-girl.

I was high :D

Ma pole nii palju roosasid asju ja ehteid veel korraga ühes toas näinud, rääkimata südamekujulistest patjadest jne. Hommikul kohvitasime ja läksime tagasi Meksu juurde ning läksime taaskord magama. See oli täielik suremispäev, sest liikvele saime lõpuks alles õhtul. Õnneks käisime megamõnusas pannkoogikohas (parimad pannkoogid, mis ma saanud olen!) ja seejärel jalutasime veel linna peal, käisime kõrvitsaõlut joomas ja jalutasime veel ja kuigi me polnud väga näljased, siis otsustasime ühes kohas veel süüa ja surime hiljem. Kuna ilm oli nukker ja me üsna väsinud olekus ja Meksu ka tõbine, siis läksime koju ära. 

Sõbrapilt

Turistipilt

Mõnus pannkoogikoha interjöör

Mu viimase päeva hommikul ei näinud Meks kohe üldse hea välja, seega tema jäi koju ja ma läksin üksi taaskord linna peale ja seekord ka poode külastama. Tuiasin päris kaua ringi, kuid kuna otseselt midagi vaja ei olnud, siis ostsin endale Poola-reisi mälestuseks naljaka sooja mütsi. Läksin tagasi Meksu juurde, ta oli en ka püsti ajanud, jõime teed ja mingil hetkel suundusime juba väga vihmasesse linna sobivat söögikohta otsima. Ilm läks aina hullemaks (ilmselgelt nuttis mu peatse lahkumise tõttu), pannkoogikohas oli järjekord peaaegu õue välja ning lõpuks potsatasime lihtsalt ühte ettejuhtuvasse itaalia söögikohta maha. Oli ka väga hubane, selline hämar ja küünaldega, ning ka toit oli väga hea. Siis oli mul jäätise isu, käisime poes ja läksime Meksu juurde tagasi. Jõime veel teed ja vaatasime videosid-pilte kuni oligi aeg sammud taaskord bussijaama poole seada. (Loodan Sind peagi kuskil jälle kohata!) Ees ootas öö bussis ning lootsin, et see möödub mõnusalt, sest mul on alati bussis hea uni. Aga kus sa sellega: seekord oli buss ülimalt ebamugav, mu kõrval istus paks mees, samuti oli külm ning ma vihkasin iga peatust, kus buss 10 minutit seisis. Ehk sõit venis ja magada ma ei saanud ja hommikuks olin ma üsna zombie valmis. Berliinis läks elu õnneks ilusamaks, ehk kosutasin end kuuma kohvi ja saiakesega ning sain rõõmsalt tund aega oma Mitfahrgelegenheit.de-internetisaidi kaudu broneeritud autot oodata. Veidi enne auto saabumist tutvusin ka teiste sama auto ootajatega, ehk kahe tudengiga ning ka autojuht oli õnneks väga normaalne. Alguses me ikka rääkisime omavahel, rohkem muidugi kõik ülejäänud, sest kui teemadena kerkis üles saksa poliitika ja seda veel saksa keeles, siis mu aju lülitas end küll välja. Mingil hetkel siiski tukkusid kõik peale juhi ja tegelikult läks ka see sõit kiiresti. Tegime vahepeal veel ühe kohvipeatuse ja saime kenasti väikeste autojuhi-naljade saatel, ehk kogemata vales suunavööndis sõites Jenasse. Jalutasin seal veel veidi ringi, käisin poodides ja suundusin ka rongijaama, et kodule lähemale saada. Lõpuks jõudsin megaväsinuna koju ja läksin kohe ka paariks tunniks magama...   

Ahjaa. Kui mu Pakistanist pärit-fb-sõber mulle ütles, et on kuulnud, et Poola inimesed on ühed ilusamad, siis seda ma seal küll ei täheldanud. Vähemalt minu maitse järgi mitte. Ja Poola keel on ikka väga vene keel (minu kui keeletundmatu kõrva-silma jaoks muidugi, ainult et ladina tähtedes), seega on väga paljudest sõnadest siiski võimalik aru saada, aga üldkokkuvõttes on minu arvates ikka väga raske olla kohas, mille keelt ei valda, eriti nt klienditeenindajate-müüjate vms inimestega suheldes, muudest kohalikest rääkimata muidugi. Millegipärast leidsid seal päris mitmed inimesed, et just mina olen see õige inimene, kellelt võiks mingeid asju küsida, siis oli tegelt üsna nõme tõdeda, et ma neist mõhkugi aru ei saa. Nüüd on vist põhiline Poola kohta ka kirja pandud :)

On-Arrival seminar Benediktbeuernis

Aega võttis, aga valmis ma ta sain, ehk lõpuks ometi seminaripostitus:

Nonii. Tegelikult ei viitsiks ma üldse siia hetkel midagi kirjutada, aga niisama laisklemise asemel teen seda siiski. 

10 päeva Benediktbeuernis on nüüdseks juba selja taga.

Kirju seltskond

15. oktoobri hommikul saime kenasti üles, viskasime viimased asjad kottidesse ning jooksime bussile. Ees ootas pikk päev erinevates transpordivahendites. Rongijaamas kohtusime Carmeniga, rongis kohtusime Andreia ja Giusyga ning nii me oma esimese osa päevast rongist-rongi liigeldes veetsimegi. Ühes rongis tutvusime Iirlasest sõdurpoisiga, kes meile oma kohutavaid missioonijutte pajatas, aga iseenesest oli ta päris tore, ja viimases rongis kohtusime ka osade teiste vabatahtlikega, kes samasse kohta teel olid, aga sel hetkel polnud me enam väga sotsiaalsed ja istusime omaette. Rongist väljudes oli tunne, justkui oleksime kuhugi külakolkasse sattunud ning kohalike abiga leidsime ka õige tee seminarikohani üles (see polnud tegelikult üldse kaugel ega keeruline). Meile oli kuhugi isegi nooleke seinale kleebitud, haha. Aga jah, korraldajad tulid meid uksel sõbralikult tervitama, jagasime end tubadesse ning võisime kohvi juua ja keeksi-kookosshokolaade süüa (kõik meie omad juba teadsid, et see on midagi mulle). Ahjaa, mu esmamulje sellest kohast polnud just suurem asi, sest millegipärast polnud ma üldse vaimustuses 10 päeva veetmisest kuskil mägede vahel üksikus külakeses ning esmakohtumine toaga ei muutnud seda ka sugugi paremaks, sest tuba oli väike, 3 voodi ja ühe pisikese aknaga, paksude seintega ning tundus, et tekk ja padi on paberist tehtud vms. Aga okei, mis seal siis ikka, hotelli oligi imelik oodata vms. Esimesel päeval oli meil siis palju erinevaid tutvumismänge ning sellega kõik põhiliselt piirduski. Rääkisime eelolevatest päevadest ning õhtul vist käisime korraks ka keldris, kuid läksime väga varakult magama, sest pikk ja väsitav päev oli selja taga.

Aknavaade

16. oktoobril tutvustasime projekte, kus me vabatahtlikeks oleme, panime kirja kõikvõimalikke küsimusi-teemasid, millest me seminari jooksul rohkem teada tahaksime vms ning õhtul tegime niisama mingeid keelevigureid. Mõnel on ikka päris raske, nt üks tüdruk, kes ei räägi üldse saksa keelt, pidi lihtsalt terve päeva kuskil puuetega inimeste keskel seisma ja mitte midagi tegema, sest ta ei saa aru; üks on pidevalt üksi probleemsete teismelistega jne. Kindlasti tegime veel igasuguseid asju, aga hetkel enam lihtsalt ei meenu nii hästi. Õhtul käisin vist korraks keldris ka limonaadi joomas ja mündimängu mängimas ja oligi taaskord uneaeg. 

Keldrimängud

17. oktoobri päevakava nägi ette group challenge-i ehk ilmselt oli see hommik, mil me kõik ühiselt köielkõndi tegema pidime, kogu grupp käest kinni kusjuures ja sada asja veel, seega oli tegelikult päris tore. Otsustasime, et teeme Müncheni-päeval linnas ühiselt natuke nalja ka (ikkagi group challenge). Pärast lõunasööki jalutasime niisama väikse grupiga Benediktbeuernis ringi - ikka megailus koht oli ehk mu esialgne mulje sellest kohast oli ikka päris ümber pööratud. Pärastlõunal oli meiega Heike National Agency-st ning temaga rääkisime taaskord projektidest, erinevatest probleemidest, õigustest-kohustustest jne. Ühtlasi sain kinnitust sellele, et ei ole normaalne, et me Hasmikuga iga kord poeskäigu eest ligi 4 eurot sõidu peale maksma peame, selleteemaline vestlus on mind siis üsna pea meie koordinaatoriga ees ootamas. Õhtul oli meil ühes hubases saalis filmiõhtu, ehk vaatasime saksakeelset filmi Herr Lehmann, mis oli selline indielik film Lääne-Berliini baarmenist 1989. aastal. Mõned väljendid sellest filmist saatsid meid ilmselgelt seminari lõpuni. Pärast filmi oli taaskord uneaeg, sest ilmselgelt väsitasid pikad seminaripäevad lapsed väga ära...hehe.

Meie toredad koolitajad

Group challenge

18. oktoobri päevaste tegevuste kohta on mul üsna suur mälulünk hetkel. Ma arvan, et see oli päev, mil rääkisime oma riikide viimase aja põhiuudistest ja siis juba keskendusime rohkem Saksamaale. Kahjuks oli see just aeg, mil lehti lahti võttes peale valimiste teema suurt midagi silma ei hakanud, seega sain rääkida teemast, millest eriti ei jaga, ehk n-ö kohalikust klounaadist. Üks osalejatest rääkis aga väga avameelselt Türgist ja sealsest gei-vaenulikkusest ja oli ikka üsna avameelne, sest julges ka ise tunnistada, et see oli üks põhjuseid, miks ta tegelikult Türgist ära tuli - päris julge. Ja õhtul oli meil suur PASSION NIGHT! Ma ei suutnud endale ühtegi normaalset passionit välja mõelda, seega olin selles osas passiivne, aga see-eest tegin teiste passioneid hoolega kaasa, parajad koomikud olid koos ikka. Kõik võistlused, tantsud, rõhitsemisvõistlused jne varjutas aga kõige viimane ehk Hawaii (Hukilau) tants. Ilmselt oli asi natuke ka selles, et selle "õpetaja" oli ise selline megatagasihoidlik hall hiireke, kes siis oma etteastega viimaseks jääda soovis ning kui me olime kõik juba parajalt idiootses meeleolus, siis oli see tants meie jaoks ikka üks paras huumor (ilmselgelt olid mõned meist ka väga vasakule). Ühesõnaga, sellest tantsust sai meie "hümn" ja muidugi ka "What does the Fox say" laulust. Ja seda tantsu kordasime me seminari jooksul vähemalt neli korda veel...

19. oktoober oli Müncheni päev! Asusime kohe pärast hommikusööki teele: tunnike bussisõitu, tunnike rongisõitu ja nii me umbes lõunaks kohal olimegi. Peata kanadena suundusime üheskoos metroosse ning väljusime Marienplatsile ehk Müncheni põhiplatsile. Rahvast oli seal meeletult ning toimus ka mingi uhke mundris onude marssimine. Otsustasime seal ka oma esimese group challenge-i nalja ära teha ehk hakkasime suvalistele inimestele tühju flaiereid jagama, ehk lihtsalt valgeid paberilehti - inimeste näoilmed ja reaktsoon oli päris hea, muidugi ei seletanud me ka saksa keeles, et mis värk nendega on, vaid kasutasime selleks ükskõik, mis muud keelt. Kahjuks politseile meie tegevus väga ei meeldinud, seega me lõpetasime siiski mingil hetkel :D. Seejärel tegi "kohalik" ehk Müncheni vabatahtlik Maddy soovijatele linnatuuri, mille juurest ei puudunud muidugi suvaliste prügikastide jms kohta pika loo rääkimine ("and this is a really famous blablabla..") ja see, et me kõik selle eseme juures pilti tahtsime teha jne - päris mitu muud turisti sai nii õnge tõmmatud. Käisime ka kuradi jalajälge vaatamas ja istusime ühes pargikeses lihtsalt murule maha - ilm oli megailus (nii 20 kraadi) ja meil oli meie lõunasöök kaasas ehk see oli piknik. Jäime sinna üsna kauaks, aga seal oli hea. Seejärel jalutasime veel linnas ringi ja veel mõnes ilusas pargikeses, vaatasime ühe õlleaia üle ja lagunesimegi laiali. Mina jäin Andreia ja Giusyga mingeid suveniire vaatama ja seejärel sain oma kauaoodatud jääkohvi ning õnneks Starbucksist (ja nad oskasid mu nime kirjutada, jee!) ja pärast seda jalutasime mingile kohalikule turule, ostsime Carmenile kingituse, kõndisime pisut shoppingutänaval, kus oli ilmselgelt liiga palju inimesi ning oligi aeg taas sammud Marienplatsile seada, sest pidime seal kogu grupiga kohtuma, et üheskoos õhtusöögile minna. Jaa, kõlab uhkelt. Tegelikult oli vaja lihtsalt metrooga natuke sõita ja ühte teise noortekeskusse või mingisse taolisse kohta minna. Toit oli okei ning pärast seda asus väike grupp inimesi tagasiteele, suurem osa aga otsustas Müncheni baare vms üle vaadata. Kuna oli laupäev ja meid oli nii 15 ja ilm oli ilus, siis polnud meil 1,5 tunni jooksul õnne ühtegi kohta leida, kuhu me kõik sisse oleks mahtunud. Võib olla võttis see isegi veel rohkem aega, sest üsna lootusetus seisus sõitsime vahepeal ka nii bussi kui metrooga ning jõudsime lõpuks kuhugi metsa, kus pidi õlleaed olema, mis alati inimesi mahutab, aga oh imet - tol õhtul oli see just suletud. Nojah, jalutasime kuskil pilkases pimeduses, vahepeal kohtusime meestega metsast ja seejärel võtsime suuna rongijaamale lähedalasuvasse õlleaeda, kus ühe grupijuhi mingid tuttavad juba meid ootasid. Väliterrassil saimegi endale koha ja lõpuks siis rahulikult maha istuda ja õllekruuse kokku lüüa. Mingil hetkel suleti väliterrass ja siis kolisime sisse ning see sealne lärm ja melu oli ikka midagi uut mu jaoks. Kuna viimane rong läks pool 12, siis ei kestnudki sealne pidu meie jaoks väga kaua ning rongile me ka üllataval kombel jõudsime - tegelikult olime selleks ajaks ka megaväsinud. Viimaselt rongilt saime kenasti ka viimasele bussile ning siis algas alles õudne teekond. Ma olin väsinud ja tahtsin ainult koju magama ning mu kõrval istusid muidugi üks meie väga lõbusas meeleolus olnud grupiliider ja Maddy, kes ilmselgelt ei soovinud mul üldse magada lasta. Ei puudunud muidugi grupiliidri poolt tehtud valehäired stiilis "it's our stop, wake up" (sest suurem osa rahvast magas bussis). Ja siis veel nii 20 minutit jalutuskäiku ja voodi ootaski meid!

Linnajalutuskäik

Park Münchenis

Õllesaal

20. oktoobril oli mul suuri raskusi voodist püsti saamisega, sest suremise tunne oli peal. Münchenis tarbitud õllekogus polnud just suur, kuid ilmselgelt koos eelneva väsimusega oli see minu jaoks pisut liiast. Sellegipoolest käisin pesemas, tegin end korda ning läksin üheskoos teistega hommikusöögile. See siiski ei mõjunud turgutavalt nagu ma lootnud olin, vaid pigem vastupidi, ja nii ma otsustasingi veel paar tunnikest voodis veeta ehk jätsin esmakordselt seminarihommiku vahele. Õnneks polnud sellest suurt midagi, sest nad olid varasemate plaanide asemel hoopis vahehindamist teinud ja ka teistele rohkem vaba aega andnud, sest ka teised olid üsna uimases olekus olnud. Seminaripauside ajal käisid Giusy ja Andreia mu olekut kontrollimas (väga armas neist) ja lõunaks ajasin end juba püsti ja kosutasin end juba tugevamalt toiduga, sest just selleks pärastlõunaks oli plaanitud väike mägimatk - ehk midagi, mida ma väga ootasin - ja no seda ei tahtnud ju küll maha magada. Õnneks oli ilm ilus ning pärastlõunal võiski matk alata. Tee mäeni oli juba üks paras matk ning jope olemasolu oli ilmselgelt liigne ja pigem häiriv, sest seda polnud kuhugi panna. Häiriv oli ka see, et suurem osa inimestest lihtsalt loivas ega liikunud korralikult edasi, ehk mina, Fabian ja Francesco pidime kogu aeg kuskil ootama jääma, sest suure jutuhoo käigus avastasime pidevalt, et teisi polegi enam selja tagant näha vms. See koht oli ikka täielik jooksjate, mägiratturite, jalutajate vms inimeste paradiis - lihtsalt mine ja naudi. Kui me mingit väikest järsemat puujuurtest tehtud treppi mööda ülesmäge turnisime, siis oli kohati ikka päris raske, aga üles me jõudsime. Kuskil mäe otsas oli veel üks väike elumajake, mis oli justkui muinasjutu majake (Punamütsikese vanaema maja muidugi) - mis tuletabki mulle meelde, et Fabian ütles, et kuskil sealkandis pidi Saksamaal ka päris muinasjutu mets olema (midagi mulle ju!). Aga see selleks jah. Tundus, et see matk kestis terve igaviku - tegelikult siiski vaid 4 tundi ning see pidi olema rada, mida Francesco peaaegu igal hommikul ja iga ilmaga jookseb (tubli mees). Tagasi jõudes oli täpselt õhtusöögi aeg ning sel korral olime vähemalt üle pika aja näljased. Õhtu oli taaskord vaikne ja uimane. Sakslastel pidigi pühapäev vaikne ja rahulik kodune teleka vaatamise päev olema ehk õhtul vaatasime osade vabatahtlikega suurelt ekraanilt oma esimese Tatort-i osa. Tegemist on siis saksa kriminaalseriaaliga, mis kui ma ei eksi, siis pidavat juba 60ndatest aastatest alates käima ja on siin väga populaarne. Seda oli muidugi raske mõista, aga me nüüd Hasmikuga võtsime selle ka oma pühapäeva-traditsiooniks nüüd. Pärast seriaali oligi taaskord uneaeg.

Vandersellid

21. oktoobril, ehk esmaspäeval, rääkisime konfliktidest ja nende lahendamisest ja tegime teemaga seoses ka grupiülesandeid - kuna ilm oli ilus, siis istusime peamiselt hoovis.  Pärast pausi õpetas Hasmik meid origamit tegema ning rahva tungival nõudmisel õpetas Maruša meile veel ühe Hawai-tantsu ning muidugi kordasime Hukilau tantsu! Pärast seda ilmselt jälle sõime ning suundusime kloostrituurile. Kui õues oli nii 20+ kraadi, siis seal oli küll tunne, justkui oleksime külmkapis olnud ning see tuur oli pisut igav ja pikk mu meelest, aga seda ilmselt seetõttu, et külma tunne ei lasknud giidi jutule eriti keskenduda. Pärast kloostrituuri sõime taaskord ning siis üritasime salsat õppida, tegime ilmselt veel korra Hawai-tantsu ning hiljem sai sellest juba totakate lugude põhjal üks zumbatamine.

Pausid hoovis

Origamid

22.oktoobril rääkisime Europe 2020 strateegiast (loengud ülikoolis tulid kohe meelde) ja EPD- Jugend in Aktion-ist, ehk analüüsisime strateegiat jne ehk selline kuiv tegevus pigem. Pärast lõunasööki suundusime Hasmiku, Andreia ja Carmeniga rongijaama tagasisõidu pileteid ostma. Lootsime, et saame selle ruttu tehtud, aga jamasime seal reisivalikuga vist oma pool tundi, sest variante oli mitmeid ja ükski polnud hea tegelikult. Kuna pärastlõunal pidi töötubade aeg olema, siis tahtsin ma ruttu tagasi jõuda, sest tahtsin "mägi"ronimist proovida ehk seinaronimist tegelikult, aga kui tagasi jõudsime, siis oli see juba käimas ning kuna mul oli kleit seljas, siis arvasin, et ei viitsi selleks riideid vahetada. Fabian, kes oli seal üheks instruktoriks, aga nägi mind ja hüüdis, et ma pean ikka ka proovima minema, seega vudisin ikka hopshops riideid vahetama, et mitte kõigile allolijatele oma pee-d näidata. Millegipärast arvasin, et see ronimine on kergem: algus läks üsna kenasti, aga siis saabus hetk, mil mu käed enam edasi ei liikunud ning ma olin "stuck"; allolev instruktor küll juhendas, et "püüa ikka näiteks vasak käsi sinna panna jne", aga ei - mu käed ei teinud enam koostööd; siis ütles ta, et ma pean köiest kinni võtma ja vaikselt alla laskuma, aga selleni jõudmine võttis ka aega, sest mu käed olid reaalselt makaronid. Lõpuks jõudsin siiski õnnelikult alla, kuid keegi pidi aitama mul ka köie ära võtta, sest mu käed ei liikunud üldse. Natuke taastusin, vaatasin, mida meisterdamise töötoas tehti ning läksin mingeid materjale lugema. Pärast töötubasid kuulasime-tõlkisime paari saksa laulu ning vaatasime teist pühapäeva juurde kuuluvat saadet, mis on siis lastele mõeldud, ehk Sendung mit der Maus, mille näol on tegemist sellise hariva saatega lastele (aga seda oli kuidagi üliigav vaadata).
Kuna õhtul pidi Fabian meid oma ülikooli peole viima, siis läksime Andreiaga pärast õhtusööki pangaautomaati, sest mul polnud sularaha ning tahtsin ka poest midagi magusat saada, kuid paraku oli see 10 minutit enne meie kohale jõudmist suletud - ebaõnn missugune. Jalutasime siis tagasi (õhtu oli megamõnus, selline soe suveõhtu) ja siis kadus meil elekter ära ning ma tegin meie toas oma arvuti-playlistiga diskot. Kell 22 tuli Fabian meile järele ning suundusimegi peole. Oi, see oli huvitav: toimumiskohaks oli ilmselt mingi võimlaruum (ka kloostri osa kusjuures) ja siis seal olid diskokuulid ja ühest nurgas oli laud, kus müüdi jooke ja võileivagrillis tehtud võileibu :D ja teises nurgas oli siis dj laud. Kuna seal on ülikooli filiaal, kus õpetatakse ainult sotsiaaltööd, siis olid kõik peale meie seal sotsiaaltöö tudengid. Tundus, justkui tegemist oleks olnud lillelaste peoga, sest suuremal osal inimestest olid jalas värvilised haarempüksid ning peas punutised või rastad. Muidugi ei puudunud ka üks väga purjus naaberpornostaari välimusega tüdruk, kes siis ka kõiki meid kallistamas-musitamas käis, sest õige pea oli algamas ka air-guitar-contest ning temakegi oli üks osalejatest. Tema "esinemine" sobis ta välimusega üsna hästi kokku, ainult et riided jäid tal selga. Aga see selleks. See pidu viis justkui ajas tagasi, ehk oli täpselt selline nagu popid koolidiskod kunagi, aga ka nii oli tore hullu panna. Pidu lõppes kell 1, seejärel suundus rahvas õue istuma-jutustama ning õige pea tuli ka suur väsimus peale ja läksimegi tuppa ära (peokoht oli meie "hoovi" teises otsas tegelikult).

23. oktoober oli meie viimane täispikk päev Benediktbeuernis. Pärast hommikusööki tegime ühe armsa rabamatka, pärastlõunal rääkisime veel EVS-st ja selle tagamaadest, tegime ka ühe Europe group-challenge-i ehk pidime ühiselt erinevaid ülesandeid tegema ning erinevatele Euroopa-teemalistele küsimustele vastama. Enne õhtusööki arutasime veel pisut ka õhtuse n-ö lõpupeo korraldamist, kuid midagi eriti suurt välja ei mõelnudki. Minu jaoks isiklikult oli pigem see ülikooli-pidu siiski juba piisavaks lõpupeoks - mida veel vaja. Otsustasime siiski, et teeme igaühele mälestuseks raamatu, kuhu iga osaleja 1lk ulatuses midagi sisse kirjutab. Ja meie lõpupidu kujuneski üheks suureks kirjutamismaratoniks hoopis, sest andis ikka 22 inimese raamatusse kirjutada. Mingil hetkel otsustasime kirjutamise siiski lõpetada, sest olime parajalt uhhuu-d juba ning tegime paar mängu, kuid need läksid ka kuidagi eriti uimaselt. Ja ma ei suutnud ära arvata, et ma olin mängus Picasso - shame on me! Kesköö ajal suundusin siiski magama, sest olin väsinud.

24. oktoobri hommikul andsime kogu seminarile n-ö lõpuhinnangu. Rääkisime sellest, mis me seminarilt kaasa võtame ja mille viskame n-ö prügikasti. Mina viskasin prügikasti ülesöömise ja see oli ka kõik, kaasa võtsin aga palju inspiratsiooni ja mänge ja uusi tutvusi muidugi (no vähemalt FB-tuttavaid). Viimasel hommikul rääkisime kiirelt ka noortepassist, täitsime tagasiside-lehti ning kuna mina, Hasmik, Andreia ja Giusy olime esimesed lahkujad, siis ka kiire hüvastijätt ning sõit kodupoole võiski alata. Sõit oli pikk, oma neli-viis ümberistumist ning jõudsime Hasmikuga alles pärast üheksat üsna väsinutena koju.

Kui ma polnud alguses sellest kohast eriti vaimustuses, siis 10 päeva jooksul hakkasin ma seda kohta tegelikult täitsa armastama. Sealne loodus ja kõik oli ikka megailus, samuti oli seal tegelikult kõik eluks vajalik olemas (sh poed-baarid-isegi ilusalongid ja ülikool jne jne). Seega on üsna tõenäoline, et ma satun sinna kanti selle aasta jooksul veel...

Goodbye pilt

Olime omade seast ainsad, kes reedel siiski lasteaeda "tööle" läksid, sest teised võtsid puhkepäeva. Tegelikult oli täitsa tore. Lapsed igatsesid ja olid väga armsad ja päev läks ka megakiirelt ja oligi juba nädalavahetus.

Kuna ma sain seminarilt rohkem eluvaimu ja inspiratsiooni, siis hakkasin kohe ka nädalavahetuseks plaani tegema, aga sellest juba järgnevates postitustes.