Hallo Freunde!
Kuna tahtsin telefonist otse arvutisse pilte saada, siis jamasin oma 2 tundi telefonijuhtmega, aga see selleks.
 |
| Vabatahtlikud |
Eile oli meie viimane hommik, mille üheskoos Familienzentrumis veetsime, seejärel pakkisime Giusy asjad auto peale ja sõitsime esmalt panka pangakaarte taotlema, seal läks üsna kiirelt ning töötajad olid väga sõbralikud. Minu ID-kaardiga oli taaskord natuke seletamist, sest seal polnud konkreetset sünnikohta või ID-kaardi väljastuskohta kirjas, aga sai ka ilmsa selleta - ehk kirjutasin neile eraldi paberi peale. Kui asjad pangas aetud saime, siis suundusime Bürgelisse, kus jätsime Giusy uude koju asju lahti pakkima ning suundusime tagasi Bad Sulzasse ja mahutasime ülejäänud asjad auto peale. Siis näitas Rene Carmenile ta tulevast koduteed Apoldas ja lähimat rongipeatust jne ning viisimegi ka tema ta uude koju. Kuna tema elab Apoldas sealse perekeskuse majas, siis saime seal ka kohvitada ja küpsiseid süüa ning kohalike töötajatega tutvuda ning suundusime edasi. Järgmine peatus oli taaskord mingi ametiasutus, kus Hasmik endale kohaliku elamiskaardi sai ning seejärel võtsimegi suuna Nohra poole. Õnneks oli Rene-l Weimaris mingi kohtumine, seega saime temaga sinna poodi (meie külakeses ju pood puudub ja peame iga kord rongiga Weimarisse sõitma). Natuke naljakas ja harjumatu oli kellegagi koos sisseosta teha, sest iga kord kui ma midagi võtma hakkasin ütles Hasmik, et meil seda ja seda on kodus, seega pole vaja võtta. Nii läks poes käik üsna ruttu ning õige pea oligi aeg rongile suunduda. Esimest korda siin poes käies tundus küll, et toidukraam on tsipa odavam kui Eestis, mitte nüüd meeletult odavam, aga asi seegi. Rongis sain esimest korda ise piletit osta, jess.
Kodus tegime mingit jaapanipärast nuudlirooga, jõime mingit miniveini, mis Hasmikul oli ja sõime shokolaadi. Pärast kehakinnitust suundusime õue, et ma oma ratast proovida saaks. Tagumine pidur ei töötanud ja esikumm oli pisut tühi, aga muidu sõitis küll, kuigi jah, ma pole linnakummidega rattaga sõitma harjunud - ehk nalja saab kui ma päriselt rattaga oma tulevase igapäevase teekonna ette võtan. Kui ratas proovitud, siis käisime maja kõrval loomakesi vaatamas
 |
| Väike laaaaama |
ja kohtusime ka naabrinaisega, kes lubas oma tulevastel külalistel hiljemalt täna õhtul mu ratast vaadata ja ühtlasi lubas mu ka oma internetti ühendada - muidu ma hetkel siia ei kirjutaks. Õhtu mööduski enamjaolt internetti otsides ja vaikselt asju lahti pakkides. Väga harjumatu on minu jaoks olukord, kus kõik asjad kappi ära mahuvad ja ruumi on justkui ülegi.
 |
| Mein Zimmer vol 1 |
 |
| vol 2 |
 |
| Das Bad |
 |
| Die Küche |
Hommikul sain ka kenasti üles, jõudsin ka kohvi ja võileibu teha ning Hasmiku üles ajada, sest ta juba eelnevalt hoiatas, et võib väga viimase minutini magada. 7.45 astusime toast välja ning teekond oli ikka üsna pikk läbi niiske udu. Nägin siis esmakordselt oma tulevast rühma ning sain ühtlasi ka 2,5 h ainult saksa keeles rääkida. Polnudki nii hull, kuigi laste jutust on siiski veel üsna raske aru saada. Omavahel on nad kohati üsna õelad ka, aga see vast läheb aja jooksul ka üle. Kui lastega õues käidud oli, siis asusin nende lõunasöögi alguses ehk kella 11 ajal kodu poole teele. Nüüd ei saa ainult vanaema mulle öelda, et tema koolitee oli omal ajal 3 km ja ta pidi seda iga ilmaga kõndima, sest mul on samamoodi. Korraks arvasin tagasiteel ka, et eksisin ära, aga siis oligi kodu juba ümber nurga, jess!
Piltidega pole ma ka kitsi (nüüd, mil telefon arvutiga vahekorras olnud on).
 |
| Esmalt külatiigikesest mööda |
 |
| Seejärel mööda külatänavat |
 |
| ja siis siit |
 |
| ja edasi pikalt mööda alleed |
 |
| ja vahepeal kohtab lehmamustrilist hobust |
 |
| ja seal taga on hiiglaslik Lenini kuju |
 |
| ja siis jätkub tee (ilusa ilmaga paistaksid taustal ka mäed) |
Nüüd ootan Hasmikut, kes just praegu siia poole liikuma peaks hakkama ning siis saab juba midagi süüa teha ja nädalavahetusplaane arutada.
No comments:
Post a Comment