Shalalala

Ehk tegelikult kirjutan siia hetkel ainult seetõttu, et mu Fervex on veel joomiseks liiga kuum ning mul ei ole muud teha (peale värisemise). Kirjutan siis eilsest. 

Eile oli väga laisk laupäev. Magasin üsna kaua ja enesetunne polnud ka just kõige parem ning olime Hasmikuga niisama megauimased ega jaksanud end üldse liigutada. Vahepeal tuli mõlemal siiski koristustuhin peale (kuigi me pidime tegelikult esialgse plaani kohaselt juba kell 14 Apoldas olema) ning nii meie elamine pisut tolmuvabamaks saigi. Nagu meil siin viimasel ajal kombeks on, siis otsustasime taaskord 10 minutit enne selle tunni rongi väljasõitu, et läheme just sellega. Megakiire riiete vahetus ning asjade pakkimine (pidime ööseks jääma) ja rongile me jõudsimegi. Teel Apoldasse me kumbki üksteisega eriti ei rääkinud ning kumbki ei tundnud sellest ka väga puudust (Hasmik oli väsinud-uimane ja ma tõbine). Apoldasse jõudes vudisime ruttu Carmeni juurde ning Andreia (uus Portugali vabatahtlik) oli juba seal ja neil oli veini joomine teoksil. Mingi aja pärast saabus ka Carmeni hispaanlasest sõber, kes juba üle aasta Saksamaal elanud on, ning istumine jätkus. Tundus, et teised ei tahtnud veel nii pea linna peale minna ning otsustasime Hasmikuga kahekesi mulle uut sim-kaarti otsima minna. Kui eelneva postitituse piltidelt on näha inimtühi Apolda, siis eile oli see kõike muud kui inimtühi. Punktist A punkti B jõudmine võitis suure rahvahulga tõttu kohutavalt palju aega, aga lõpuks (pärast kohalikelt väikeste juhiste küsimist) leidsime siiski ka vajaliku kaubamaja üles. Kahes poes, kus tavaliselt uusi kõnekaarte müüakse neid eile ei olnud ning lõpuks leidsime ühe telefonipoe, kus ikka müüdi. Sealse müüjaga oli väga pikk arutelu ja seletus selle kõnekaardi kohta, sest tuli välja, et ta ise ei teadnud selle kohta ka suurt midagi. Siis irvitas ta muidugi selle üle, et me Nohras elame ja päris niisama, et mis me seal teeme jne. Arvan, et olime seal vähemalt 20-30 minutit ja tegelikult on mul siiski mingi jama selle kaardiga, aga vähemalt helistada-kirjutada saan. 

Käisime Hasmikuga veel mõnes poes talle saapaid otsimas ning seejärel otsustasime ka päevavalges ikka sibulaturu üle vaadata. Palju kalleid sibulaid ja samas toredaid asju, mida süüa-juua. Sõime kohustuslikku sibulapirukat (lubasin seda millalgi ka ise teha) ning jalutasime edasi ja läksime toidupoodi ja suundusime tagasi Carmeni juurde. 

Sibulad

Ja veel sibulaid

Zwiebelkuchen aka sibulapirukas

Üks mu lemmikmaju (see roosa pool muidugi)

Carmenit oli just peavalu tabanud ning ta läks magama ja me siis neljakesi istusime küünlavalgel ja jutustasime niisama. Naljakas oli see seetõttu, et too hispaania tüüp oskas ainult hispaania ja saksa keelt (viimast üsna minimaalselt) ja portugali tüdruk oskab ainult portugali ja inglise keelt ning saab aru hispaania keelest. Siis me pidevalt unustasime ära, mis keeles me rääkima peaks. Ja minu jaoks on endiselt üsna keeruline hispaanlaste räägitavast saksa keelest aru saada, sest nad hääldavad kõiki sõnu nii teistmoodi ja see on kohati päris koomiline. Samas ei saa nemad minu saksa keelest ka alati aru, seega on üsna sama seis. Kuna mu keha muutus aina kuumemaks ning enesetunne aina kehvemaks, siis otsustasin, et tahan ikka samal õhtul koju minna ning kuigi ma pakkusin, et Hasmik võiks ikka teistega jääda, siis tahtis ta ka ikka kaasa tulla. Lõpuks oligi nii, et meie hakkasime rongijaama liikuma siis kui teised linna liikuma hakkasid. Ja kuna me teiste järele ootasime, siis pidime Hasmikuga sõna otseses mõttes rongijaama poole jooksma ning mingil hetkel taipasime, et tegelikult tuleb rong 10 minutit hiljem kui me alguses arvasime ja meil on aega pisut rahulikumalt võtta - väga halvad ideed (algselt teiste järele ootamine ja siis rahulikumalt võtmine), sest rongijaama jõudes selgus, et piletiautomaadi taga olev saba on üsna pikk ning otseloomulikult oli tegemist purjus inimestega, kellel võttis piletiautomaadiga läbi saamine tavalisest kõvasti rohkem aega. Ja pilet tuleb kindlasti sealt automaadist osta, sest muidu saab trahvi (selles rongis pileteid ei müüda). Sinna jõudes oli rongi väljumiseni 5 minutit aega. Lõpuks saime piletid prinditud just siis kui rong juba ees oli ning nii kiiresti pole ma ammu jooksnud (rong peatub seal megavähe ning rongini jõudmiseks oli vaja veel maa-alusest tunnelist läbi minna). Aga me jõudsime. Weimaris pidime uut rongi üle poole tunni ootama ning sel ajal taaskord vaikisime ja Hasmik magas ja ma lihtsalt värisesin. Õnneks oli rong varem ees ning saime sinna sooja minna. Seal oli ka huvitav seltskond. Ühtedel käis suur pidu, siis istus meie kõrval inglise keeles rääkiv paarike, kes ka Nohrasse tuli (ning mustanahaline naine tuli sinna esmakordselt ja oli väga vaimustuses ja rongisõidu ajal pidas maha pika filosoofilise teksti "selle õige" leidmisest ja ideaalidest jne), mulle näoga vastamisi istus üks muheda naeratusega noormees ning üsna hea oli ka hetk, mil keegi oli WC-s ja siis mingi tüüp tahtis ka sinna minna ja katsus ust ja üle terve rongi kõlas valjuhäälne teade "WC on hetkel hõivatud, palun oodake" - sel hetkel me lihtsalt selle tüübiga naersime mõlemad üsna kõvasti ning mul oli päris raske pidama saada. Ja siis saime koju ja sai end pisut üles soojendada ning magama minna. 

Täna magasin eriti kaua ning oli taaskord väga halb olla. Võtsin siis paar tabletti sisse ja olime terve päeva kodused. Vahepeal kokkasime, vaatasime venekeelset filmi ja siis olime taaskord niisama. Ja nii see nädalavahetus lõppeski. Õhtuks tundsin end juba väga hästi, kuid nüüd on jälle selline imelik tunne. Loodetavasti homne on jälle parem!

Bis später!