The Long Weekend

Hallo!

Seekord sai "töönädal" juba kolmapäeval läbi, sest eile oli Saksamaa taasühinemise auks riigipüha ja lasteaed on ka täna kinni. 

Nädal algas täitsa kenasti. Esmaspäev lasteaias läks kiiresti nagu ikka ja sain laste magamise ajal pisut pikemalt ka oma rühma kasvatajaga möödunud nädalatest ja muudest asjadest rääkida. Jäin taaskord kauemaks kui peaksin, sest kella mul pole ja suudan mõnikord ikka aja ära unustada. Nii kohtusin koduteel Hasmikuga, ehk siis mina alles alustasin kõndimist kui tema rattaga tuli ja nii jalutasimegi lõpuks koos koju. Vahepeal sõitis meist see kohalik major mööda ning kuna nägi, et ma endiselt jalutan, siis tuli pärast rattapumbaga meie juurde. Pärast tuli välja, et mu ratas vajas autopumpa ja nii pidimegi ikka naabritelt küsima. Siis major mässas pisut minu ja Hasmiku ratastega (muidugimõista siis kui tema mu ratast proovis, siis tagumine pidur töötas jne) ja nii saigi mu ratas vaid täidetud kummid, aga asi seegi. Major läks vahepeal hobuseid kuhugi transportima ning pidi hiljem tagasi tulema, aga kui me pärast Hasmikuga meenutada üritasime, et miks ta tulema pidi, siis seda me teha ei suutnud. Aga okei, mis seal ikka. Kui major tagasi tuli, siis vaatas ta meie telekat ning oli sama rumal kui meie ehk tal polnud ka aimugi, kuidas see tööle saada ja lubas kunagi kellegi targemaga tagasi tulla. Ta kirjutas endale lausa nimekirja asjadest, mis meil puudu või katki on ja oli niisama uudishimulik. Pakkusime siis talle teed ja orava komme ning tuli välja, et ka Armeenias on täpselt samad kommid (isegi sama nimega). Vot siis. 

Teisipäeval läksime Hasmikuga taaskord Weimarisse ning jalutasime niisama ringi ja Hasmikul oli hea shoppamispäev, ehk siis päev, mil ta lihtsalt leidis palju asju, mida tal vaja oli. Hiljem läksime ühte Itaalia pizza&pasta-kohta, mida mulle mu rühma kasvataja soovitas (loodetavasti ikka oli õige kohta) ning tähistasime seal niisama teisipäeva ehk kuu algust ehk raha saabumise päeva. Koht oli paksult rahvast täis ning sealsed töötajad rääkisid ainult itaalia keeles ja olid selle üle väga uhked, see oli kohati päris naljakas. Pärast söömist suundusime poodi ja rongi ootama ja koju me saimegi. Vist vaatasime pärast ka mingit filmi ja olime niisama.

Hasmik & Pizza

Kolmapäev oligi siis põhimõtteliselt selle nädala reede. Millegipärast oli Hasmik väga mures, et ma ei plaaninud sel korral kuhugi sõita ja lihtsalt koju kavatsesin jääda. Hasmik ise sõitis kolmapäeva õhtul ära ning ma jäingi siia täiesti üksinda. Ega ma enam väga ei mäletagi, millega ma kolmapäeval tegelesin, aga kuidagi see päev läbi sai igal juhul. 

Eile oli juba küll pisut nukker olla, sest aeg lihtsalt venis ja üksi oli ikka väga igav süüa jne. Eile polnud väga mõtet kuhugi linna ka sõita, sest kõik poed olid kinni. Otsisin niisama internetist asju ja käisin üle kuu aja jooksmas ja venitasin niisama aega. Siin jooksmine oli üsna sarnane Kohtla-Järvel jooksmisele: üsna inimtühi tee; mööduvad vanamehed kommenteerivad midagi ning autojuhid vaatavad sind kui ufot vms. Pärast nii pikka pausi oli üsna raske joosta, aga samas ka hea muidugi. 

Täna otsustasin siiski Weimarisse minna ning seda pisut ka üksi avastada ning oma sealset orienteerumist proovile panna, sest alati olen koos Hasmikuga käinud ja siis pole ise pidanud eriti teele mõtlema. Õnneks olid kõik vajalikud kohad mul siiski meeles. Leidsin veel ühe armsa pargi, kus oli ka pisike tiik ja siis suundusin Aatriumisse, et seal lihtsalt ringi vaadata. Nagu ikka, siis juhtus seal ka midagi naljakat: Olin just keerleval riidestangel (naiste)riideid vaatamas kui teisel pool keegi selle kiiresti liikuma pani. Tõstsin pead ning üks mees palus vabandust. Okei, viipasin käega ja ütlesin, et pole hullu. Siis tegi ta seda aga uuesti ja hakkas midagi väga kiiresti saksa keeles rääkima ja kuna ma ei kuulnud, siis tuli mulle muudkui lähemale. Pikk jutt lühidalt, ehk nii nagu ma aru sain: tüüp otsis oma emale midagi mõnusat. No olgu, kena teada. Naeratasin ja vaatasin asju edasi, aga ei. Mees tuli taas mu juurde ja palus, et ma teda aitaks. Valis siis välja ühe megamõnusa dressika-kampsiku vahepealse asja ja küsis, kas ma oleksin nõus seda proovima. Küsisin korduvalt üle, et kas ta on selles ikka kindel ja kas ta teeb nalja, et seda oma emale osta tahab (tegemist polnud just väga noore mehega), siis ütles ta, et ikka tõsiselt mõtleb. No okei, kuna mees oli väga meeldiv iseenesest ja aega mul ju oli, siis miks mitte. Proovisin seda pehmet asja (mida ma olen ka endale sealt soetada mõelnud) ja see nägi mu seljas väga hea välja. Mees oli ka väga rahul ja ütles, et ta 83-aastane emake võib ju ka ometi noortepärast sooja asja kanda. Nojah, miks mitte. Näitas mulle veel, mis ta teistest poodidest emale juba ostnud oli ja tahtis mulle ka midagi tänutäheks osta, aga nagu ikka, siis ütlesin, et pole vaja ja nii me teed soojade soovidega lahku läksidki ja sain oma päeva heateo kirja. Ta raudselt arvas, et ma olen kas ebaviisakas või räägingi väga vähe, sest ega ma ei maininud talle, et ma tegelikult sakslane ei ole. See ongi kohati üsna raske, et kui ma juba kellelegi saksa keeles vastu räägin, siis on tal üsna raske mõista, et ma tegelikult päris kõigest aru ei saa jne. Sama on ka rongis piletikontrolöridega, kes üldjuhul täiesti märkamatult kõrvale ilmuvad ja siis ülikiiresti rääkima hakkavad kui sa juba kas või ühe sõna saksa keeles vastu ütled (ja ka siis kui ei ütle). Pärast Aatriumis ringi vaatamist jalutasin veel linnas, leidsin ühe huvitava kandi ja tegin suure tiiru pargis, mis meenutab pisut Kadrioru parki (aga on ilmselgelt suurem ja seal on ka Goethe aiamajake jne) ning siis hakkasid mu saapad hõõruma ja võtsin suuna poe ja rongipeatuse poole ja mingikell jõudsin ka koju. 

Pisut teistsugune kant Weimaris

Koju jõudes soetasin lennupiletid, mis mu jõuluks Eesti viivad, juhei, ja nädala sees soetasin ka piletid oktoobri lõpuks/novembri alguseks Poola, seega juhei vol2. 

Ja homme on juba laupäev ja ilmselt lähen jälle kas Weimarisse või Erfurti, et Carmeniga kokku saada ja õhtul peaks ka Hasmik tagasi tulema....