Mingil hetkel ilmuvad siia ka kirjed mu vahepealsete tegevuste kohta, aga need on alles valmimisel...ja ehk ilmuvad ka pildid (kui ma need Mikkolt kätte saan ja/või kui mu telefon arvutiga ühendusse astuda otsustab).
Hetkel on aga üsna vahetud emotsioonid möödunud nädalavahetusest, seega täheldan need esmajoones ka üles.
Mikko (ehk mu Sprachtandem-Partner) oli Hamburgis üht seminari (Schwerpunkttreffen) korraldamas ning kutsus ka mind sellest osa võtma. Kuna aeg ja kõik muu sobis, siis otsustasingi seda teha. Seminari teemaks oli Zukunftsplanung (Tulevikuplaneerimine).
Kui ma eelnevalt Carmenile (Hispaania vabatahtlikule) rääkisin, et sellisele seminarile lähen, siis väga temalikult oli ta esimene küsimus, et kas me hakkame seal koos ühist tulevikku planeerima või.
Aga nüüd siis täpsemalt reisi-seminari jms juurde.
Reedel umbes-täpselt kell kaks oli Mikko koos vanematega mu maja juures. Toimus kiire tutvumine ja minu autosse pakkimine. Siiski mitte pagasnikusse (nagu Karmo seda eelnevalt oletas), vaid ikka tagaistmele. Autosõit oli üks paras piknik, sest minu-Mikko vahel oli suur kotitäis toidukraami, sh kohvi ja kaneelirullid ja nii edasi. Ja ega ma ise ka päris tühja käega läinud, ehk minul olid kaeraküpsised kaasas. Mugimist jätkus pikemaks ajaks ehk kogu teekonnaks ja kauemakski veel.
Mikko vanemad olid ka väga toredad, humoorikad, armsad ja väga laia silmaringiga. Tee sinna läks kuidagi kiirelt ning umbes kella kaheksa ajal olime juba seminarikohas. Tegemist oli korporatsioonimajaga, ehk meenus palju mälestusi erinevatest olengutest Tallinna korbimajas. Kohe uksest sisse saades algas siis lõpmatuna tundunud inimestega tutvumine (ma suutsin kolme päeva jooksul vaid mõned üksikud nimed selgeks saada, häbi mulle) ning majas ringi uitamine. Üsna võõras tunne oli, sest ma olin ainus, kes siis n-ö uus ja outsider oli ega kõiki teisi osalejaid ei teadnud ega ka saksa keeles hea ei olnud. No mis seal siis ikka. Sain õhtu jooksul siis väga palju rääkida, kes ma olen ja kust ma tulen ja mida ma teen ja kuidas ma sinna sattusin. Ja vahepeal tundsin end muidugi ka ülima mühkamina, sest sakslastel kombeks reaalselt kuidagi südamest öelda, et tore, et sa siin oled ja reaalselt uue inimese üle rõõmustada - mina aga ei oska selle peale midagi peale tavapärase "mhm" või "ma loodan ka, jah" kosta.
Ahjaa, seal oli veel viis eestlast, kes alguses küll pigem omaette hoidsid, aga kellega ma siiski ka tuttavaks sain.
Veel esimesel õhtul, nii kella üheksa-kümne vahel, oli meil veel väike ettekanne ja tegime grupitööd tulevikuteemadel ja siis toimusid esimesed tantsuringid (loe: Ave esimene tutvus knotentantsuga) ja niisama olemine. Kestis see nii varahommikuni ja päris magada ma tegelikult sel ööl ei saanudki.
Meie kasutada oli siis kolm ruumi: üks väike, kus ma ei käinudki, aga tean, et seal magasid osad eestlased; üks suurem, kuhu me alguses kõik magamiskotid-madratsid kokku kuhjasime ning kuhu esimesed väsinud magama heitsid; ja kõige suurem, kuhu siis kõik ülejäänud magama pidid heitma, kes tundsid, et tahavad veel üleval olla. Selles suuremas siis toimus ka tants ja muu trall. Mingil varahommikusel ajal siiski otsustati ka seal muusika kinni panna ja tuld vähemaks lülitada ning viimased ärkvelolijad kolisid ilmselt kööki/terrassile. Mingitel hetkedel ma oma magamiskotis küll ilmselt magasin (kuskil keset ruumi), aga vahepeal oli ka külm ja siis oli juba hommikusöögiaeg ja nii see ööuni üsna minimaalseks jäigi. Ehk hommikul oli "kerge" zombie-tunne ja peavalu. Ja kohe pärast hommikusööki pidime läbi karge hommikuõhu mingisse kohta jalutama, kus meil siis ka mingid ettekanded vms olema pidid. Ei olnud üldse tore olla, aga jäin ellu. Seal oli ka vanemaid inimesi, ehk seminaril osalejate vanemaid-vanavanemaid, kelle kõigiga taaskord tutvuda-rääkida sai. Tegelikult mulle väga meeldib, et siin vanemad ja nooremad generatsioonid omavahel nii vabalt suhtlevad.
Õnneks oli selle hommiku esimene ettekanne huvitav, sest seda esitas üks suhteliselt noor ajakirjanik ning ta tegi seda väga elavalt, seega ma siiski ei jäänud magama (kuuldavasti oli keegi seda esimeses reas siiski teinud). Seejärel tegime taaskord rühmatööd, ehk mina olin grupis, kus arutasime, kas pere planeerimine=elu planeerimine. Kiire kokkuvõte: pere planeerimine on igal juhul ka elu planeerimine, kuid elu planeerimine ei pruugi pere planeerimist tähendada. Ja seminaril tuli välja (jõudis mulle kuidagi tugevamalt kohale), et väga paljud sakslased on n-ö pikaaegsed tudengid, kes reaalselt hakkavadki perele alles 30ndate alguses mõtlema ja seni on ka normaalne nt kodus elada ja ikka vanematelt toetust saada jne.
Pärast hommikust ajutööd suundusime tagasi korpi ning muidugimõista see tüüp, kelle käes korbi võti oli, läks osade korraldajatega kuhugi linna peale sisseoste tegema vms. Seega me lihtsalt surime, st nokkisime maja ees päikse käes. Vähemalt oli soe. Kui lõpuks sisse saime, telliti pitsad ehk lõunasöök ning pärast seda algas Francais tantsu õppimine, mille juhendajaks oli Mikko. See oli tants, mida polnud osad, kes seal ka juba mitmel eelneval korral käinud, selgeks saanud, seega arvasin, et minu olukord on lootusetu. Siiski õnnestus see mul ühe eestlasega paaris olles üsna edukalt (kohati muidugi) ning kuna osadel see üldse ei õnnestunud, siis saadeti meid lõpuks ruumi teise otsa. Siis panime meie muidugi ka palju puusse, sest see tants läks kogu aeg raskemaks, st uued nüansid tulid juurde ja kõik "tegevuste" nimetused olid prantsuse keeles, aga vähemalt oli naljakas. Pärast tantsutundi algas suur sagimine ja ettevalmistus balliks ehk dushijärjekorras seismine (34 inimese peale oli seal 1,5 dushi ning needki meeste wc-s, mille uks lukus ei käinud) ja riiete vahetus, meikimine jne. Oli aega ka niisama olla ja tukastada. Minu ettevalmistus käis väga kiirelt: kiire dush, riided selga, meigivärskendus ning paar tüdrukut tupeerisid mu juuksed ja minekuvalmis ma olingi. Lihtne. Ballikohta sõitsime ühistranspordiga ning see nägi päris koomiline välja: uhketes ballikleitides tüdrukud, kellel ketsid jalas :D. Ehk jalatsivahetus toimus alles ballikohas, sest mugavus siiski ennekõike.
Taaskord vanema generatsiooni tervitamine, sh Mikko vanemate, seejärel pildistamine ning lauda istumine. Lauas, kuhu ma paigutatud olin, olid enamjaolt mu jaoks võõrad inimesed. Istusin kahe tüdruku vahel, kes olid 14 (!!!) - kui nad poleks seda öelnud, siis ma poleks seda elu sees uskunud, ehk tõenäoliselt nägid nad oma roosade ballilkleitide-killerkontsadega kõvasti vanemad välja kui ma. Siis hakkas ka bänd mängima ning suurem osa inimesi läkski kohe tantsule. Esialgu hoidsin väga madalat profiili ega tantsinud, seejärel aga tulid esimesed knontenringid ja polnudki niii hull, kuigi ma end oma tantsuoskmatuse tõttu muidugi eriti hästi seal just ei tundnud. Mingil hetkel vahetasin ka lauda ehk leidsin Veronika (lätlase) ja ta mehega ühise keele ning mingil hetkel kutsus sealt lauast ka üks lätlane mu tantsule, mis küll väga lühikeseks jäi, kuid see-eest saime pärast veel pikalt rääkida. Kui Francais tants lõpuks tuli, siis võttis Mikko mu oma partneriks (kuigi ma oleks ise pigem selle tantsu ajal ka istuda soovinud). Esialgu õnnestus see meil päris kenasti, kuid mingi kolmanda või neljanda osa ajal suutsin koos tüübiga, kes mulle näoga vastamisi oli ja ka eriti ei osanud, ikka paraja segaduse seal korraldada. Ja vahepeal kui ma pidin paremalt poolt inimesi "tervitama", siis ma tahtsin valele poole minna ja üks muhe vanaonuke pidi mulle aegajalt hõikama, et "ma olen siiiin" :D. Mu kirjelduse põhjal on ilmselt raske aru saada, aga üritan mingi näitliku video ka sellest lisada, et mis asi see täpsemalt on.
Vahepeal oli veel mingeid n-ö rahvuslikke tantse, mida kõik koos tantsida said ja kokkuvõttes pean ka bändile kiidusõnad kirja panema, sest bänd oli tõeliselt hea, ehk mängis kõiki pop-lugusid, sh "Happy", "Stolen Dance" jne jne sellises vormis, et nende järgi oli võimalik ikka knotentantsu vihtuda - tundus, et see on seal midagi, mida nii vanad kui ka noored väga rõõmsalt tantsivad.
Ballil olime päris lõpuni ehk kella kaheni, seejärel (thank God!) sõitsime taksodega korpi ja esimesed väsinud inimesed läksid kohe magama, teised hõljusid veel üleval. Mina ronisin umbes veerand viie ajal magamiskotti ning jäin kohe magama ja sain reaalselt isegi magada (vaatamata sellele, et ruum veel valge oli ja inimesed muudkui edasi-tagasi voorisid) ning ärkasin oma sügavast unest alles Mikko-poolsete äratushüüete peale, mis algasid nii kella kaheksa ajal hommikul. Sel hommikul oli inimesi ikka üsna raske üles saada ning tänu sellele sain ma ruttu dushi all käia ja siis olid head inimesed köögis juba kohvi ja saiakesed valmis teinud ja inimesed üles peksnud ja lauad paika pannud ja katnud jne. Üks pikk hommikusöök, seejärel ilmselt veel mingi rühmatöö, tagasiside andmine, õues tsillimine ja pildistamine.
Kell kaks olid Mikko vanemad maja ees, selleks ajaks olime juba inimestega hüvasti jätnud ning sõit Lüneburgi poole võiski alata. Ma ei tea kaua see kestis, aga silmad avasin ma igal juhul Lüneburgis. Seal oli kiire Mikko vanatädi külastus, sain isegi temaga paar sõna eesti keeles vahetada (94-aastane tädike on Eestis sündinud) ning seejärel suundusime ilusasse vanalinna, sõime jäätist, kohvitasime ja nautisime ilma. Ja nii viie-kuue ajal algas lõputuna tunduv teekond kodu poole, ehk kodus olin ma alles 22 ajal.
Märkus tulevikuks: tantsima peab õppima!
No comments:
Post a Comment