Zwiebelmarkt vol2 und so weiter...

Hallo, meine Liebe!

Viimasel ajal on mul paanika, et aeg läheb liiga ruttu. Enam ei panegi üldse tähele lasteaias veedetud aega, sest sealsed päevad saavad justkui ühe silmapilgutusega läbi. Ja nii ongi taaskord esmaspäev ning ma ei ole siia üle nädala midagi kirjutanud. 

Eelmisel nädalal oli peamiseks marsruudiks muidugi kodu-lasteaed-kodu-mõnikord Weimar. Peamiselt olime tubased, sest Hasmik oli haige. Neljapäeva hommik oli meeldejääv selle poolest, et sain kuidagi eriti vara üles ja hommik oli ilus hetkeni, mil ma alla jõudsin ja ilma nägin, sest kuidagi läks see hommik nii, et ma aknast välja ei vaadanudki. Õues kallas kui oavarrest ning "kui Ave rattaga lasteaeda jõudis, siis polnud ta kehal ühtegi kuiva kohta". Päeva jooksul kuivasin siiski üsna kiirelt ära ning pärastlõunal oli ilm juba pisut talutavam. Õhtul saabus Hasmiku boyfriend ning käisime pitsat toomas. Sellega oli muidugi see nali, et kui pitsat tellisime, siis ta ütles, et võime ükskõik millise valida ning ta jätab ainult rohelise rukola osa alles. Kui me kodus siis oma pitsakarbi avasime, siis põhimõtteliselt oligi pitsakatteks ainult rukola ja mõned üksikud singitükid, haha, ning see nägi eriliti nukker välja, kuid maitse oli täitsa okei. 

Reedel otsustasin üle pika aja lasteaeda jalutada ning see oli üks parimaid ideid üldse, sest hommikul oli vaid õrn seenevihm, kuid hetkel, mil ma oma päeva lasteaias lõpetasin kallas taaskord kui oavarrest. Kuna mul ratast ei olnud, siis sain rahulikult bussiga koju sõita. Bussini oli muidugi aega täpselt nii palju, et sain esmakordselt bussipeatuses olnud pagariäris käia ning pirukaid kaasa osta. Bussis oli ka nali sellega, et ma ei teadnud peatuse nime, kus ma järgmist peatust soovin, aga lõpuks sain ikka õiges kohas maha. Reedel ilmselt midagi muud erilist ei teinudki ja olime kodused. 

Laupäevaks olin Andreia ehk portugaallasest vabatahtlikuga Weimarisse Zwiebelmarktile mineku kokkuleppinud ning Hasmik ja Ervin otsustasid ka tulla. Kuna Ervin oli siin autoga, siis pidimegi autoga minema. Muidugi oli tal vaja 10 minutit enne seda kui Andreia Weimaris olema peaks veel dushi alla minna, aga ta oli üllatavalt kiire. Jõudsime rongijaama üsna hilja ning kuigi seal oli palju rahvast, siis Andreiat ei leidnud me kuskilt ning ta rong oli ammu saabunud. Õnneks tuli välja, et ta ei mahtunudki rongile ja tuleb järgmisega. Otsustasime siis parkimiskoha leida. Ma küll avaldasin oma arvamuse, et ilmselt me sellisel ajal ei leia ühtegi tasuta parkimiskohta, aga no ikka oli vaja linn mitmekordselt läbi sõita ja selles veenduda. Kui auto lõpuks pargitud saime, siis jalutasime taaskord rongijaama ning Andreia oli juba ammu kohal. Siis oli juba rahulikum olek (sest mulle tegelikult ei meeldi kui keegi kuskil ootama peab) ja võtsime suuna vanalinna. Vaatasime, mida pakuti ning otsustasime ka keha kinnitada. Andreia pidi muidugi Bratwursti tellima, sest tema polnud seda veel proovinud...meie, ülejäänud, olime aga justkui peata kanad, sest variante oli liiga palju. Lõpuks otsustasin suvalise ettejuhtuva soolakringli kasuks ning Hasmik ja Ervin jagasid vahvlit.

Toit-toit-toit

 Siis jalutasime edasi, vaatasime sibulaid ning vaikselt hakkas janu tekkima. Mu eesmärk oli küll lõpuks hõõgveini juua, kuid ka suurtesse anumatesse tehtud kokteilid nägid väga isuäratavad välja ja nii läkski üks neist esimesena loosi. 

Väiksed joogid

Seejärel kepslesime niisama ringi ja olime lihtsalt toredad. Vaikselt hakkas hämarduma ning sealne liiklemine võttis rahvamassi tõttu omajagu aega. Lõpuks jõudsime mingi suure lavani (seal oli iga nurga taga põhimõtteliselt mingi lavake), kuhu suurem mass kogunemas oli. Okei, otsustasime uurida, mis toimuma hakkab. 

Väike energiapomm

Kostitasime end hõõgveiniga (je je je je!) ning kuna tegemist oli mingi kohaliku esinejaga, kes toredaid lugusid kaverdas, siis seadsime sammud rahva keskele ja oli täitsa tore olla. Vahepeal anti pidevalt teada, et keegi esineja on: juba Weimaris; teda on juba nähtud; enam ei lähe kaua jne jne. Okei, põnev. Vahepeal ütlesid Hasmik ja Ervin, et me võiks koju minna, kuid otsustasime Andreiaga siiski jääda ja noorpaar lahkus üksi. Kuna õues oli väga jahe, siis vajasime aeg-ajalt veel soojendust hõõgveini näol ning käisime vahepeal ka teistel lavadel toimuvat uurimas, ehk irnusime pisut mingite vanade rokipeerude esinemise üle ja veel mingi imeliku bändi ning kuna massiliselt liikus rahvast siiski selle ühe (Raadio Antenna vms) lava poole, siis läksime mingil hetkel lihtsalt vooluga kaasa. Õige pea saabuski see, keda rahvas õhinal ootas, ehk Christina Stürmer. Tuli välja, et ma isegi teadsin ta laule, sest neid leierdatakse raadiost korduvalt. Andreia ei saanud kahjuks küll midagi aru, kuid vaatasime-kuulasime terve kontserdi ära. Jäime üsna rahule ning mulle täitsa meeldis ta, sest tal olid ilusad lood. Praegu raadiotes kõige leierdatum lugu: 

         

   

Pärast seda liikusime jälle ringi ja sattusime n-ö keskaega, ehk siis kohta, kus inimesed olid riides nagu keskajal ning kuna seal hakkas just kõhutants kombineeritud tuleshow-ga, siis otsustasime seda vaatama jääda, sest tuli on üks asjadest, mida lihtsalt võikski vaatama jääda + seal oli soe ka muidugi. 

Soe welcome

Rändasime ajas tagasi

Lõpuks ometi hõõgvein!

Tuli

Kui tulemäng lõppes, siis suundusime taaskord sellele suurele lavale ning saime pisut puusi hõõritada ja siis saigi pidu väga õigel ajal otsa, ehk paarkümmend minutit pärast südaööd, mis tähendas seda, et meil oli piisavalt aega viimasele rongile jõudmiseks. 

Lõpusirgel olev üritus raadiolaval

Kuna arvasin, et oodates on väga külm, siis ostsin igaks juhuks teele ka kuumi mandleid kaasa - mm, olid need alles head. Rongipeatuse poole suundus üsna suur rahvamass ning esmakordselt oli ka kaks rongi koos. Kuna piletiaparaat tõrkus, siis sai vähemalt tasuta koju sõita. Kodus tegime Andreiale aseme ning seejärel jõime teed ja jutustasime umbes kella kolmeni. Ahjaa, mingi ajalehe põhjal oli kahel päeval kokku seal Zwiebelmarktil umbes 280 000 inimest - üsna korralik rahvamass jepp. Ja hästi tore on see, et kuigi üritus oli suur ja rahvast oli palju, siis ei hakanud küll kuskil mingid ülipurjus jorsid silma - inimesed oskasid käituda, WC-d olid korralikud, st ei olnud rõvedalt ära lagastatud. Ka kontserdi ajal hoiti üksteisega distantsi ning eriti vahva oli see, et jooki ostes sai seda ka klaasist/kruusist vms juua. Selleks muidugi võeti umbes 2 eurot pandiks, aga see tegi olemise siiski üsna mõnusaks. 

Laupäeval ärkasime üsna vara ning ma tegin pannkooke, millest küll esimesed koos esimese panniga aia taha läksid, aga lõpuks söödi siiski kõik koogid ära. Siis läks Andreia koju ja paari tunni pärast sõitis ka Ervin ära ja jäimegi Hasmikuga taaskord kahekesi. Õhtuks kokkasime mingit supilaadset asja ja vaatasime saksa keelset filmi, mis oli üsna veider...ja muud põnevat ei teinudki. 

Ilmselgelt on just see põõsas mu selle sügise lemmik

Täna oli megailus hommik - erkpunane päike just tõusmas ning mõnus värske, kuid karge õhk. Lasteaias läks aeg taaskord linnulennul ning kodus taaskord kokkasime ja nüüd vaikselt oleme pakkinud-sättinud, sest hommikul peame juba 6.30 toast välja minema, et siis rõõmsalt kella 14ni Benediktbeuernisse rongitada - seal toimub meie on-arrival seminar. Tegelikult on isegi päris kahju nii pikaks ajaks lasteaiast eemale minna, aga arvatavasti läheb sealgi aeg megakiirelt. 

Muljetamiseni! :*

The Long Weekend

Hallo!

Seekord sai "töönädal" juba kolmapäeval läbi, sest eile oli Saksamaa taasühinemise auks riigipüha ja lasteaed on ka täna kinni. 

Nädal algas täitsa kenasti. Esmaspäev lasteaias läks kiiresti nagu ikka ja sain laste magamise ajal pisut pikemalt ka oma rühma kasvatajaga möödunud nädalatest ja muudest asjadest rääkida. Jäin taaskord kauemaks kui peaksin, sest kella mul pole ja suudan mõnikord ikka aja ära unustada. Nii kohtusin koduteel Hasmikuga, ehk siis mina alles alustasin kõndimist kui tema rattaga tuli ja nii jalutasimegi lõpuks koos koju. Vahepeal sõitis meist see kohalik major mööda ning kuna nägi, et ma endiselt jalutan, siis tuli pärast rattapumbaga meie juurde. Pärast tuli välja, et mu ratas vajas autopumpa ja nii pidimegi ikka naabritelt küsima. Siis major mässas pisut minu ja Hasmiku ratastega (muidugimõista siis kui tema mu ratast proovis, siis tagumine pidur töötas jne) ja nii saigi mu ratas vaid täidetud kummid, aga asi seegi. Major läks vahepeal hobuseid kuhugi transportima ning pidi hiljem tagasi tulema, aga kui me pärast Hasmikuga meenutada üritasime, et miks ta tulema pidi, siis seda me teha ei suutnud. Aga okei, mis seal ikka. Kui major tagasi tuli, siis vaatas ta meie telekat ning oli sama rumal kui meie ehk tal polnud ka aimugi, kuidas see tööle saada ja lubas kunagi kellegi targemaga tagasi tulla. Ta kirjutas endale lausa nimekirja asjadest, mis meil puudu või katki on ja oli niisama uudishimulik. Pakkusime siis talle teed ja orava komme ning tuli välja, et ka Armeenias on täpselt samad kommid (isegi sama nimega). Vot siis. 

Teisipäeval läksime Hasmikuga taaskord Weimarisse ning jalutasime niisama ringi ja Hasmikul oli hea shoppamispäev, ehk siis päev, mil ta lihtsalt leidis palju asju, mida tal vaja oli. Hiljem läksime ühte Itaalia pizza&pasta-kohta, mida mulle mu rühma kasvataja soovitas (loodetavasti ikka oli õige kohta) ning tähistasime seal niisama teisipäeva ehk kuu algust ehk raha saabumise päeva. Koht oli paksult rahvast täis ning sealsed töötajad rääkisid ainult itaalia keeles ja olid selle üle väga uhked, see oli kohati päris naljakas. Pärast söömist suundusime poodi ja rongi ootama ja koju me saimegi. Vist vaatasime pärast ka mingit filmi ja olime niisama.

Hasmik & Pizza

Kolmapäev oligi siis põhimõtteliselt selle nädala reede. Millegipärast oli Hasmik väga mures, et ma ei plaaninud sel korral kuhugi sõita ja lihtsalt koju kavatsesin jääda. Hasmik ise sõitis kolmapäeva õhtul ära ning ma jäingi siia täiesti üksinda. Ega ma enam väga ei mäletagi, millega ma kolmapäeval tegelesin, aga kuidagi see päev läbi sai igal juhul. 

Eile oli juba küll pisut nukker olla, sest aeg lihtsalt venis ja üksi oli ikka väga igav süüa jne. Eile polnud väga mõtet kuhugi linna ka sõita, sest kõik poed olid kinni. Otsisin niisama internetist asju ja käisin üle kuu aja jooksmas ja venitasin niisama aega. Siin jooksmine oli üsna sarnane Kohtla-Järvel jooksmisele: üsna inimtühi tee; mööduvad vanamehed kommenteerivad midagi ning autojuhid vaatavad sind kui ufot vms. Pärast nii pikka pausi oli üsna raske joosta, aga samas ka hea muidugi. 

Täna otsustasin siiski Weimarisse minna ning seda pisut ka üksi avastada ning oma sealset orienteerumist proovile panna, sest alati olen koos Hasmikuga käinud ja siis pole ise pidanud eriti teele mõtlema. Õnneks olid kõik vajalikud kohad mul siiski meeles. Leidsin veel ühe armsa pargi, kus oli ka pisike tiik ja siis suundusin Aatriumisse, et seal lihtsalt ringi vaadata. Nagu ikka, siis juhtus seal ka midagi naljakat: Olin just keerleval riidestangel (naiste)riideid vaatamas kui teisel pool keegi selle kiiresti liikuma pani. Tõstsin pead ning üks mees palus vabandust. Okei, viipasin käega ja ütlesin, et pole hullu. Siis tegi ta seda aga uuesti ja hakkas midagi väga kiiresti saksa keeles rääkima ja kuna ma ei kuulnud, siis tuli mulle muudkui lähemale. Pikk jutt lühidalt, ehk nii nagu ma aru sain: tüüp otsis oma emale midagi mõnusat. No olgu, kena teada. Naeratasin ja vaatasin asju edasi, aga ei. Mees tuli taas mu juurde ja palus, et ma teda aitaks. Valis siis välja ühe megamõnusa dressika-kampsiku vahepealse asja ja küsis, kas ma oleksin nõus seda proovima. Küsisin korduvalt üle, et kas ta on selles ikka kindel ja kas ta teeb nalja, et seda oma emale osta tahab (tegemist polnud just väga noore mehega), siis ütles ta, et ikka tõsiselt mõtleb. No okei, kuna mees oli väga meeldiv iseenesest ja aega mul ju oli, siis miks mitte. Proovisin seda pehmet asja (mida ma olen ka endale sealt soetada mõelnud) ja see nägi mu seljas väga hea välja. Mees oli ka väga rahul ja ütles, et ta 83-aastane emake võib ju ka ometi noortepärast sooja asja kanda. Nojah, miks mitte. Näitas mulle veel, mis ta teistest poodidest emale juba ostnud oli ja tahtis mulle ka midagi tänutäheks osta, aga nagu ikka, siis ütlesin, et pole vaja ja nii me teed soojade soovidega lahku läksidki ja sain oma päeva heateo kirja. Ta raudselt arvas, et ma olen kas ebaviisakas või räägingi väga vähe, sest ega ma ei maininud talle, et ma tegelikult sakslane ei ole. See ongi kohati üsna raske, et kui ma juba kellelegi saksa keeles vastu räägin, siis on tal üsna raske mõista, et ma tegelikult päris kõigest aru ei saa jne. Sama on ka rongis piletikontrolöridega, kes üldjuhul täiesti märkamatult kõrvale ilmuvad ja siis ülikiiresti rääkima hakkavad kui sa juba kas või ühe sõna saksa keeles vastu ütled (ja ka siis kui ei ütle). Pärast Aatriumis ringi vaatamist jalutasin veel linnas, leidsin ühe huvitava kandi ja tegin suure tiiru pargis, mis meenutab pisut Kadrioru parki (aga on ilmselgelt suurem ja seal on ka Goethe aiamajake jne) ning siis hakkasid mu saapad hõõruma ja võtsin suuna poe ja rongipeatuse poole ja mingikell jõudsin ka koju. 

Pisut teistsugune kant Weimaris

Koju jõudes soetasin lennupiletid, mis mu jõuluks Eesti viivad, juhei, ja nädala sees soetasin ka piletid oktoobri lõpuks/novembri alguseks Poola, seega juhei vol2. 

Ja homme on juba laupäev ja ilmselt lähen jälle kas Weimarisse või Erfurti, et Carmeniga kokku saada ja õhtul peaks ka Hasmik tagasi tulema....

Shalalala

Ehk tegelikult kirjutan siia hetkel ainult seetõttu, et mu Fervex on veel joomiseks liiga kuum ning mul ei ole muud teha (peale värisemise). Kirjutan siis eilsest. 

Eile oli väga laisk laupäev. Magasin üsna kaua ja enesetunne polnud ka just kõige parem ning olime Hasmikuga niisama megauimased ega jaksanud end üldse liigutada. Vahepeal tuli mõlemal siiski koristustuhin peale (kuigi me pidime tegelikult esialgse plaani kohaselt juba kell 14 Apoldas olema) ning nii meie elamine pisut tolmuvabamaks saigi. Nagu meil siin viimasel ajal kombeks on, siis otsustasime taaskord 10 minutit enne selle tunni rongi väljasõitu, et läheme just sellega. Megakiire riiete vahetus ning asjade pakkimine (pidime ööseks jääma) ja rongile me jõudsimegi. Teel Apoldasse me kumbki üksteisega eriti ei rääkinud ning kumbki ei tundnud sellest ka väga puudust (Hasmik oli väsinud-uimane ja ma tõbine). Apoldasse jõudes vudisime ruttu Carmeni juurde ning Andreia (uus Portugali vabatahtlik) oli juba seal ja neil oli veini joomine teoksil. Mingi aja pärast saabus ka Carmeni hispaanlasest sõber, kes juba üle aasta Saksamaal elanud on, ning istumine jätkus. Tundus, et teised ei tahtnud veel nii pea linna peale minna ning otsustasime Hasmikuga kahekesi mulle uut sim-kaarti otsima minna. Kui eelneva postitituse piltidelt on näha inimtühi Apolda, siis eile oli see kõike muud kui inimtühi. Punktist A punkti B jõudmine võitis suure rahvahulga tõttu kohutavalt palju aega, aga lõpuks (pärast kohalikelt väikeste juhiste küsimist) leidsime siiski ka vajaliku kaubamaja üles. Kahes poes, kus tavaliselt uusi kõnekaarte müüakse neid eile ei olnud ning lõpuks leidsime ühe telefonipoe, kus ikka müüdi. Sealse müüjaga oli väga pikk arutelu ja seletus selle kõnekaardi kohta, sest tuli välja, et ta ise ei teadnud selle kohta ka suurt midagi. Siis irvitas ta muidugi selle üle, et me Nohras elame ja päris niisama, et mis me seal teeme jne. Arvan, et olime seal vähemalt 20-30 minutit ja tegelikult on mul siiski mingi jama selle kaardiga, aga vähemalt helistada-kirjutada saan. 

Käisime Hasmikuga veel mõnes poes talle saapaid otsimas ning seejärel otsustasime ka päevavalges ikka sibulaturu üle vaadata. Palju kalleid sibulaid ja samas toredaid asju, mida süüa-juua. Sõime kohustuslikku sibulapirukat (lubasin seda millalgi ka ise teha) ning jalutasime edasi ja läksime toidupoodi ja suundusime tagasi Carmeni juurde. 

Sibulad

Ja veel sibulaid

Zwiebelkuchen aka sibulapirukas

Üks mu lemmikmaju (see roosa pool muidugi)

Carmenit oli just peavalu tabanud ning ta läks magama ja me siis neljakesi istusime küünlavalgel ja jutustasime niisama. Naljakas oli see seetõttu, et too hispaania tüüp oskas ainult hispaania ja saksa keelt (viimast üsna minimaalselt) ja portugali tüdruk oskab ainult portugali ja inglise keelt ning saab aru hispaania keelest. Siis me pidevalt unustasime ära, mis keeles me rääkima peaks. Ja minu jaoks on endiselt üsna keeruline hispaanlaste räägitavast saksa keelest aru saada, sest nad hääldavad kõiki sõnu nii teistmoodi ja see on kohati päris koomiline. Samas ei saa nemad minu saksa keelest ka alati aru, seega on üsna sama seis. Kuna mu keha muutus aina kuumemaks ning enesetunne aina kehvemaks, siis otsustasin, et tahan ikka samal õhtul koju minna ning kuigi ma pakkusin, et Hasmik võiks ikka teistega jääda, siis tahtis ta ka ikka kaasa tulla. Lõpuks oligi nii, et meie hakkasime rongijaama liikuma siis kui teised linna liikuma hakkasid. Ja kuna me teiste järele ootasime, siis pidime Hasmikuga sõna otseses mõttes rongijaama poole jooksma ning mingil hetkel taipasime, et tegelikult tuleb rong 10 minutit hiljem kui me alguses arvasime ja meil on aega pisut rahulikumalt võtta - väga halvad ideed (algselt teiste järele ootamine ja siis rahulikumalt võtmine), sest rongijaama jõudes selgus, et piletiautomaadi taga olev saba on üsna pikk ning otseloomulikult oli tegemist purjus inimestega, kellel võttis piletiautomaadiga läbi saamine tavalisest kõvasti rohkem aega. Ja pilet tuleb kindlasti sealt automaadist osta, sest muidu saab trahvi (selles rongis pileteid ei müüda). Sinna jõudes oli rongi väljumiseni 5 minutit aega. Lõpuks saime piletid prinditud just siis kui rong juba ees oli ning nii kiiresti pole ma ammu jooksnud (rong peatub seal megavähe ning rongini jõudmiseks oli vaja veel maa-alusest tunnelist läbi minna). Aga me jõudsime. Weimaris pidime uut rongi üle poole tunni ootama ning sel ajal taaskord vaikisime ja Hasmik magas ja ma lihtsalt värisesin. Õnneks oli rong varem ees ning saime sinna sooja minna. Seal oli ka huvitav seltskond. Ühtedel käis suur pidu, siis istus meie kõrval inglise keeles rääkiv paarike, kes ka Nohrasse tuli (ning mustanahaline naine tuli sinna esmakordselt ja oli väga vaimustuses ja rongisõidu ajal pidas maha pika filosoofilise teksti "selle õige" leidmisest ja ideaalidest jne), mulle näoga vastamisi istus üks muheda naeratusega noormees ning üsna hea oli ka hetk, mil keegi oli WC-s ja siis mingi tüüp tahtis ka sinna minna ja katsus ust ja üle terve rongi kõlas valjuhäälne teade "WC on hetkel hõivatud, palun oodake" - sel hetkel me lihtsalt selle tüübiga naersime mõlemad üsna kõvasti ning mul oli päris raske pidama saada. Ja siis saime koju ja sai end pisut üles soojendada ning magama minna. 

Täna magasin eriti kaua ning oli taaskord väga halb olla. Võtsin siis paar tabletti sisse ja olime terve päeva kodused. Vahepeal kokkasime, vaatasime venekeelset filmi ja siis olime taaskord niisama. Ja nii see nädalavahetus lõppeski. Õhtuks tundsin end juba väga hästi, kuid nüüd on jälle selline imelik tunne. Loodetavasti homne on jälle parem!

Bis später!

And the time just flies...

Hallo-hallo!

Täna jätsin seljataha teise "päris" (töö)nädala lasteaias. Aeg on vahepeal nii kiirelt möödunud, et polegi olnud aega ega mahti siia midagi kirjutada. Tunne on selline, justkui oleks ma siin juba aastaid olnud. Ma ei teagi, kas see on nüüd hea või halb. Ilmselt on see sellest, et tekkinud on rutiin. Õnneks on rutiinne ainult päeva esimene pool ehk 7-16, sest pärast seda on päevad ikka erinevalt edasi arenenud. 

Varahommikuti enne hommikust jalutuskäiku

Eelmise nädala esmaspäeval (16.09) olin muidu üksi kodus, sest Hasmik käis boyfriendil külas ja ei jõudnudki sealt rongiliikluse tõttu õigel päeval kohale. Esmaspäeval-teisipäeval olingi tegelikult üsna kodune ja tõbine ning ilmad olid tõsiselt masendavad. 

Pausid lasteaias kui WiFi-parooli ega Hasmikut polnud

Teisipäeva (17.09) õhtul saabus siiski Hasmik ja kolmapäeval olime kutsutud nö külakoosolekule, kus olid väga vanad inimesed... ja meie. Kui ma algselt kahtlesin, kas ikka peaksin minema või mitte, sest seal olid siiski ainult saksa keelt kõnelevad inimesed, siis pärast oli mul hea meel, et ikka läksin. Inimesed olid väga toredad ja üllataval kombel sain ma väga palju aru, millest räägiti. Kui see koosolek läbi sai, siis läksime kohaliku majori aka küla/linnavanema juurde edasi veini jooma ning ka meie naabrinaine, kes meid koju tooma pidi, liitus meiega. Seal oli pisut hubasem ning vabam olek ning saime rohkem tuttavamaks ja tegelikult on sakslastel ikka päris hea huumor - seega saime ka päris palju naerda. 

Neljapäeval (19.09) sõitsin lasteaiast bussiga Weimarisse ja mul oli umbes poolteist tundi, et Hasmikut oodata. Kuna mul oli megapeavalu, siis astusin esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse, et pisut turgutust saada ning samal ajal algas õues tugev paduvihm. Nii ma seal siis istusin ja aega surnuks lõin. 

Oodates

Kui Hasmik tuli, siis jalutasime niisama linnas ringi. Loomulikult pidime kurikuulsat Thüringen Bratwursti sööma ja jalutasime ka kohalikus megasuures pargis...ja enne rongile minekut käisime ka toidupoes - see meie linnaskäigu mõte tegelikult oligi. 

Seal, kus ka inimesi liigub

Bratwurst!!!

Reede õhtul olime ka kodused ja tegime hoopis filmiõhtu. Vaatasime armeeniakeelset filmi (!!!) Armeenia ajaloost ingliskeelsete subtiitritega. Filmi vaatasime muidugi neti vahendusel ehk loomulikult meie koridoris. 

Filmisnäkk

Laupäeval (21.09) kohtusime teistega ehk Carmeni ja Giusy ja ta boyfriendiga Weimaris. Giusy läks oma Boyfriendiga üsna pea oma teed, me (ülejäänud) jäime siis linna peale jalutama, istusime kenas välikohvikus, nautisime ilusat ilma ning mingil hetkel kohtusime Tobiasega ja läksime Aasia restorani sööma. Pärast seda käisime natuke poodides ja veel linna peal ning pärast pikka arutelu suundusime meie juurde. Siin kuulasime lihtsalt muusikat ja jutustasime - mina olin suurema osa ajast omas mullis, st terve päeva tegelikult. 

Pühapäeval oli ilus ilm ning kuigi Carmen ütles esialgu, et sooviks üksi olla, siis otsustasime siiski Apoldasse sõita ning läksime Carmenile külla, sõime seal, vaatasime mingit filmi ja läksime inimtühja linna jalutama. Pühapäeval on siin siis kõik poed, sh ka toidupoed, suletud ning avatud on vaid mõni üksik söögikoht. Olime niisama ogarad ja mingil hetkel saime jällegi Tobi-ga kokku ja ta näitas meile mingit ilusat kohalikku parki. 

Kõik siinsed majakesed on mu meelest väga armsad

Üks mees ikka istus 

Tühi linn

Mõni inimene ikka oli ka 

Väsinud lapsed

Sehr lustig

See nädal läks kuidagi eriti-eriti kiirelt. Ilmad olid ilusad ja soojad, lapsed olid ka paremad (ilmselt oli see ka seetõttu, et neid oli kahel päeval vaid 11 kohal ja sel nädalal olin kasvatajaga, keda lapsed lihtsalt armastavad...ja ka rohkem kuulavad). Igal juhul hakkasid päevad lasteaias megakiirelt minema, sest kui ma kell kaheksa kohale jõuan, siis osad söövad seal veel hommikust ning kui nad lõpetavad, siis hakkan vabatahtlikega puuvilju lõikuma ning täna muidugi juhtuski see, mida ma kartsin, ehk üks tüdruk lõikas endale näppu ning muidugi pidi ta seda terve päeva kõigile näitama. Nojah, ikka juhtub. Pärast puuviljade lõikumist süüakse puuvilju ning samal ajal saavad teised mängida ehk ma üldjuhul joonistan-kleebin kellegagi midagi. Siis on aufräumeni aeg ehk kõik lauad peavad koristatud olema ja iga laps peab omal kohal istuma ja siis moodustatakse järjekord, mille alusel nad riideid vahetama saavad minna ja siis on riietumine ja õueminek - kõige aeganõudvam tegevus ongi enne õue minekut riiete vahetus. Õues on neil ka omad tegevused ning pärast on juba lõunasöök (mis võtab ka palju aega) ja voodite tegemine ja uneaeg 2h ning pärast ärkamist nad enam nii hullud üldjuhul ei ole ning osadele tulevad õige pea ka vanemad järele ehk põhimõtteliselt kui lõunauinaku järgse vahepala nõud ja muud asjad koristatud on, siis ongi mul aeg kodu poole kõndima hakata. Ja ma ei saa aru, kuidas need lapsed nii palju söövad - lõunasööki võtab mõni kolm korda ning suuremate portsudega kui minul üks on + neil on pärast magamist igal ühel väga ägedate toidukarbikestega kaasas võileivad ja maiustused ja tundub, et nad on ikka näljased. Aga see selleks. 

Sel nädalal käisime veel ühel päeval Weimaris ja leidsime sealt ka kohaliku raamatukogu üles ning ilmselt teeme end seal ka kasutajateks. Eile oli meil Jenas informal kohtumine tulevase keeleõpetajaga ning millegipärast ma kujutasingi ette, et ta võiks umbes selline olla, ehk siis tüüp oli rastapatsidega ja pärast põgusat tutvumist ja plaanidest rääkimist läksime metal-baari õlut jooma. Keeletunnid hakkavad ilmselt huvitavad olema. Muidugi sai ta väikse ristküsitlusega ka aru, et ma olen tagasihoidlik ja sellepärast ei räägi eriti, kuigi tegelikult oskan ja saan aru. Pärast jõudsime Weimarisse täpselt sel ajal, mil ühtegi rongi ei läinud ja nii me pidime üle pooleteist tunni rongi ootama, ehk jalutasime niisama üsna tühjas pimedas linnas (siin pole ülikool veel alanud, seega on tudengilinnad veel üsna tühjad) ning lõpuks olime ikka päris jääs ega jõudnud seda rongi ära oodata. Koju me siiski jõudsime ja nii oligi. 

Täna oli ilus päiksepaisteline hommik, kuid megakülm.

Hommik Nohras

Ilmselt on mul täna ka palavik, sest olen terve päeva parajalt õhetanud ning mingi nõrkus on ka peal ja kui tavaliselt lapsed ütlevad, et mul on niiii külmad käed, siis täna öeldi, et mul on niii soojad käed, seega ilmselt midagi ikka keeb minus vaikselt. Täna jäingi täitsa koduseks ning Hasmik käis üksi linnas, pärast tegin talle kojutulekuks toidu valmis ning siis sõime ja nüüd olen niisama internetis surfanud, juhei. 

Homme lähme Apoldasse Zwiebelmarketile ning võimalik, et jään ka ööseks sinna ja teeme midagi toredat. Aitab küll tänaseks, võimalik, et see jutt nüüd just kõige selgem ei tulnud. 

JENAer Altstadtfest und so weiter

Hetkel on rahulik "hommikune" olemine kodus. Naljakas, et ma olen siin vähem kui nädala elanud ja tunne on justkui ma oleksingi kogu aeg siin elanud - ma kohanen ikka liiga kiiresti. 

Eile siis oli Jena Altstadtfest-i päev (vanalinnafestival). Mina ärkasin juba veidi pärast kaheksat, sest läksin normaalsel ajal magama ja ma magan siin end päris hästi välja. Hasmik teeb siin see-eest unerekordeid ja ärkas alles 11 ajal ning ühtlasi jäime meile sobivast rongist maha. Mis seal siis ikka, läksime järgmisega ja siis veel uue rongiga Jenasse. Seal otsisime Tobit ja Carmenit ning tuli välja, et me olime alguses samas rongijaamas isegi, aga kuidagi rääkisime üksteisest väga mööda - üles me nad muidugi ka leidsime. Ma nägin Tobit esimest korda, kuid olin temast Hasmiku kaudu eelnevalt palju kuulnud. Millegipärast kujutasin ette, et ta on väga vana ja mingi eriline veidrik - õnneks siiski polnud. Tobi on siis n-ö kõigi vabatahtlike sõber, ehk talle meeldib väga palju uute inimestega tutvuda ja suhelda ning nagu ma aru sain, siis tal siin kohalikke sõpru eriti palju polegi. 

Kuna päeval midagi eriti huvitavat festivalil ei toimunud, siis läksime ühte kohvikusse istuma ja kohvitama. Siin on asjad kuidagi suuremad kui ma harjunud olen. Näiteks väike latte oli siin minu mõistes suur latte ja siis ma olingi segaduses, aga see selleks. Pärast rahulikult istumist-jutustamist suundusime poodidesse ning olime nagu peata kanad ega leidnud midagi, mida otsisime. Kui ma otsustasin veel ühes poes käia enne kui sellele tegevusele punkti paneme, siis just sealt leidsingi sooja kapuutsiga dressika endale - jess, success. Siin on siis vaja natuke teistsuguseid ehk väga sooju ja vihmakindlaid jne (loe: maaka) riideid - mul neid kuigi palju just ei ole. Siis me ei suutnud otsustada, mida teha: kas süüa jäätist või midagi muud ja lõpuks sõi ainult Carmen jäätist ja meie istusime-jutustasime ning siis oligi kell juba nii palju, et pidime Hasmiku rongi peale saatma (ta läks Hollandisse boyfriendi juurde). 

Kui Hasmik kenasti rongi peale sai, siis läksime tagasi vanalinna, ostsime poest mõned kohalikud karastusjoogid ja lihtsalt chillisime. Mingil hetkel käisime taaskord ka pommes frites-eid söömas ning pärast seda oli festivalile juba rohkem ja nooremaid inimesi kogunenud ning hakkas ka mingi tore ja laval suht crazy grupp esinema (Venemaalt, kusjuures). Kuni veel valge oli, siis mööduski õhtu pidevalt ringi jalutades ja jälle festivalikohas käies jne. Korraks oli väike kokkupõrge ka mingite natsi/skinheadidega või kellega iganes, kes ei olnud nii toredad, aga eks siin ole igasuguseid jah. Pärast toredat venebändi esines Colour Rain, mis mulle ka väga meeldis. See oli muidugi selline suht teenagerite-le peale minev pop-rock, aga mulle täiega meeldis selle tüübi hääl ja eks ma ise ka veel paras pubekas. Täna tuli meelde, mis bändi see mulle veits meenutas - Outloadz-i vist. Aga iseenesest oli täitsa tore festival ning lõpus oli ka ilutulestik, millest ma kahjuks vaid väikest osa nägin, sest see toimus ühe suure hoone taga ja sinna oli võimatu läbi rahvamassi pääseda, et midagi näha. Aga see kestis kuidagi eriti kaua - kauem kui Eesti ilutulestikud tavaliselt. Pärast otsustasime, et läheme Weimarisse peole, aga sinna jõudes otsustasime, et oleme selleks ikka liiga väsinud ja tulime siia meie korterisse. Korraks läbi astumisest sai muidugi nii kolmetunnine istumine ja kitarri saatel laulmine vms, aga lõpuks vajusime juba üsna ära ja siis Tobias ja Carmen sõitsid ära (nad elavad siis samas linnas ehk Apoldas). Ahjaa, isegi mina sain kitarrimuuvi selgeks - ehk polegi nii lootusetu juhtum, haha. 

Täna olen suht terve päeva kõhuvalus vaevelnud, pannkooke teinud ning niisama olnud ja muusikat kuulanud. Kuna nüüd on ka päike välja tulnud, siis ehk lähen ka natukeseks jalutama vms, sest päikest ei näe siin just eriti tihti. Vahepeal käis mingi tüdruk ukse taga, st tegelikult ta helistas vist alt, aga ma ei saanud aru, et see minu korteri helin oli, aga igaks juhuks läksin aknale ja siis ta tuli tagasi ja tahtis, et ma maja taga mingi värava avaks, aga kuna ma ei teadnud, mis värvat ja kuidas ma avama peaks, siis jah, ma ei osanud teda aidata ja ta läks ära. Käisin korraks ka Hasmiku toas ja nägin alles täna esimest korda, et maja taha on ka mingi tiik kaevatud :D

Ja eilsest muidugi ka fotojäädvustused: 

Festivalimelus

Kõik koos

Ja alkoholi pole vajagi

Seal on kogu aeg karussellid!

Tore grupp Venemaalt

Siis kui vanemaealiste sekka oli ka rohkem noori tulnud

Colour Rain - mulle tegelikult väga meeldis selle tüübi hääl

Veel toredaid jooke (ps see õlle ei pidanud hea olema)

Koridoritsill (aka vaesed naabrid)

13 und Freitag

Hallo Freunde! 

Kuna tahtsin telefonist otse arvutisse pilte saada, siis jamasin oma 2 tundi telefonijuhtmega, aga see selleks. 

Vabatahtlikud

Eile oli meie viimane hommik, mille üheskoos Familienzentrumis veetsime, seejärel pakkisime Giusy asjad auto peale ja sõitsime esmalt panka pangakaarte taotlema, seal läks üsna kiirelt ning töötajad olid väga sõbralikud. Minu ID-kaardiga oli taaskord natuke seletamist, sest seal polnud konkreetset sünnikohta või ID-kaardi väljastuskohta kirjas, aga sai ka ilmsa selleta - ehk kirjutasin neile eraldi paberi peale. Kui asjad pangas aetud saime, siis suundusime Bürgelisse, kus jätsime Giusy uude koju asju lahti pakkima ning suundusime tagasi Bad Sulzasse ja mahutasime ülejäänud asjad auto peale. Siis näitas Rene Carmenile ta tulevast koduteed Apoldas ja lähimat rongipeatust jne ning viisimegi ka tema ta uude koju. Kuna tema elab Apoldas sealse perekeskuse majas, siis saime seal ka kohvitada ja küpsiseid süüa ning kohalike töötajatega tutvuda ning suundusime edasi. Järgmine peatus oli taaskord mingi ametiasutus, kus Hasmik endale kohaliku elamiskaardi sai ning seejärel võtsimegi suuna Nohra poole. Õnneks oli Rene-l Weimaris mingi kohtumine, seega saime temaga sinna poodi (meie külakeses ju pood puudub ja peame iga kord rongiga Weimarisse sõitma). Natuke naljakas ja harjumatu oli kellegagi koos sisseosta teha, sest iga kord kui ma midagi võtma hakkasin ütles Hasmik, et meil seda ja seda on kodus, seega pole vaja võtta. Nii läks poes käik üsna ruttu ning õige pea oligi aeg rongile suunduda. Esimest korda siin poes käies tundus küll, et toidukraam on tsipa odavam kui Eestis, mitte nüüd meeletult odavam, aga asi seegi. Rongis sain esimest korda ise piletit osta, jess. 

Kodus tegime mingit jaapanipärast nuudlirooga, jõime mingit miniveini, mis Hasmikul oli ja sõime shokolaadi. Pärast kehakinnitust suundusime õue, et ma oma ratast proovida saaks. Tagumine pidur ei töötanud ja esikumm oli pisut tühi, aga muidu sõitis küll, kuigi jah, ma pole linnakummidega rattaga sõitma harjunud - ehk nalja saab kui ma päriselt rattaga oma tulevase igapäevase teekonna ette võtan. Kui ratas proovitud, siis käisime maja kõrval loomakesi vaatamas 

Väike laaaaama

ja kohtusime ka naabrinaisega, kes lubas oma tulevastel külalistel hiljemalt täna õhtul mu ratast vaadata ja ühtlasi lubas mu ka oma internetti ühendada - muidu ma hetkel siia ei kirjutaks. Õhtu mööduski enamjaolt internetti otsides ja vaikselt asju lahti pakkides. Väga harjumatu on minu jaoks olukord, kus kõik asjad kappi ära mahuvad ja ruumi on justkui ülegi. 

Mein Zimmer vol 1

vol 2

Das Bad

Die Küche

Hommikul sain ka kenasti üles, jõudsin ka kohvi ja võileibu teha ning Hasmiku üles ajada, sest ta juba eelnevalt hoiatas, et võib väga viimase minutini magada. 7.45 astusime toast välja ning teekond oli ikka üsna pikk läbi niiske udu. Nägin siis esmakordselt oma tulevast rühma ning sain ühtlasi ka 2,5 h ainult saksa keeles rääkida. Polnudki nii hull, kuigi laste jutust on siiski veel üsna raske aru saada. Omavahel on nad kohati üsna õelad ka, aga see vast läheb aja jooksul ka üle. Kui lastega õues käidud oli, siis asusin nende lõunasöögi alguses ehk kella 11 ajal kodu poole teele. Nüüd ei saa ainult vanaema mulle öelda, et tema koolitee oli omal ajal 3 km ja ta pidi seda iga ilmaga kõndima, sest mul on samamoodi. Korraks arvasin tagasiteel ka, et eksisin ära, aga siis oligi kodu juba ümber nurga, jess!

Piltidega pole ma ka kitsi (nüüd, mil telefon arvutiga vahekorras olnud on). 

Esmalt külatiigikesest mööda

Seejärel mööda külatänavat

ja siis siit

ja edasi pikalt mööda alleed

ja vahepeal kohtab lehmamustrilist hobust

ja seal taga on hiiglaslik Lenini kuju

ja siis jätkub tee (ilusa ilmaga paistaksid taustal ka mäed)

Nüüd ootan Hasmikut, kes just praegu siia poole liikuma peaks hakkama ning siis saab juba midagi süüa teha ja nädalavahetusplaane arutada.